Happy time

Mingeid väga tarku uitmõtteid on mu peast läbi käinud küll, aga et neid siia ka tõepoolest kirja panna, ei ole viitsimist jagunud. Olen üllatuslikult hakanud rohkem selle käputäie inimestega suhtlema, kes mu raadiuses on, ja ei tunne raamatublogist väljaspool väga tungigi, siia midagi asjalikku kirja panna. Olgem ausad, selle blogi kommentaarium on vägagi kokku kuivanud.

See selleks, võin ju ikkagi kilgata, et kui ma piisavalt kiiresti tegutseda suudan, olen suvesemestriks uhke entusiastlik doktorant ja olenevalt kas saan mõne ägeda stipendiumi või ehk siiski ülikooli teadurina tööle, jään kas Marburgi või kolin naaberlinna Gießenisse. Ikka suurlinnale lähemale, aga väikeste sammudega :-)

Vähemalt on see algne plaan. Mina olen nõus, mu juhendaja on nõus, vaatame, mis ülejäänud maailm sellest arvab.


Lihttööline olla on ikka väga tüütu, kuigi trennis enam käima ei pea ja raha on ka lõpuks teenitud tundega, et ise tegin. Aga on ju ka võimalik lihtsamalt elada. Või vähemalt midagi teha, mis mu intellekti natuke üle keskmise rakendab.
Loodetavasti lähevad asjad varsti selles suunas.

Kahetsusega pean veel kõigile Eestis külmujatele teatama, et meil siin üle -12 öösiti ei tundu minema ja järgmiseks pühapäevaks peaks külmalaine olema läinud ja temperatuuriskaalal jälle 0 mingil päevasel ajal. Hetkel tudisen ka miinuskraadide keskel, aga seda, mis kodumaal toimub, siia ei tule.


Üldiselt olen üpris õnnelik. Kõik oleks nagu hästi.

Pealegi koosnes eelmine nädal lõõgastumisest, boozimisest ja erinevatest meelelahutuslikest tegevusest mu armsa Annega. Mul oli actually aega endale värviline cocktail chart teha (ükskõik, kus ma töötan, väike worckoholism on alati kohal :-D ) ja paari raamatut lugeda. Ja ulmeliselt nummit kodukana ja samaaegselt baarimaratonivõitjat mängida.
Love you, cutiepie!


Vot siis.
HRLil näeme! Saan siin juba särgiga ringi uhkeldada :-)

Yours Truly

feel

Ma leidsin midagi uut.

Kellegi, kes tundus nii lihtsakoeline, kuigi emotsionaalne, ja kes on vägagi paindlik. Kes pole, kuigi on minust kõvasti vanem, veel päris kindel, mida ta tahab.

Lähemal tundmaõppimisel selgus, et Ta on võib-olla nutikam kui mina. Enesekindel. Põhimõttekindel, aga vaid tähtsaimas - oskab olla liberaal ja libertiin, nende sõnade parimas tähenduses.

Imetleb kõike, millesse mina usun ja kuulab mind hoolega, aga seisab oma põhimõtete kõrval uhkelt ja põhjendatult.

Keegi, kes tekitab minus tõsist huvi oma suu kinni panna ja hoopis Teda kuulata, jälgida, kuidas Ta erinevatele inimestele, raamatutele, filmidele reageerib ja mida Tal maailma kohta öelda on, kuigi Ta selles ringi reisinud tegelikult eriti ei ole.

Keegi, kes lepib minu vabaduse säilitamise nõuetega ja laseb mul lennata ja on tugev ja iseseisev ja ootab mind, kuigi ei väsi hüüdmast, et tunneb must puudust..
Ja samas paneb mu loobuma - või pigem naeratusega ülejäänud maailmale loovutama kõik need isiksused, kes minus huvi oleksid võinud äratada millalgi varem.

Keegi, kes toob minus välja parimad küljed - ekstravertne, aus, hooliv, andev, andestav, kuulav, mõistev.
Absoluutne ebavajadus egoismi või liigse eneseimetluse järele - sest Ta imetleb ja hellitab ja poputab mind nagunii.

Nagu ütles Antonio Banderas Original Sinis: tahan Talle anda kõik ja Temalt võtta kõik.

Huvitav. Intrigeeriv.

Olin väga skeptiline selle uue areneva Asja suhtes, sest see oleks nagu alanud liiga vara, juba paar kuud pärast lõplikku süürlanna tulevikust loobumist tuli see ilus Mees mu ellu ja ma üritasin alguses väga pragmaatiliselt läheneda - aga tundub, et Päikesejänkul ei kulunud siiski kaua, et Keegi tema südame taas põksuma paneks.
Ometi - see on tõeline... taas...

(-:

Neither an eagle nor a dove am I
but dying here in this strange place of dust
The magical wings of poetry
The imaginary wings of love
Will bring me to the skies
I'll soar, soar
I'll get far, far away from this hard life
I'll go towards a world in which Everything is the music of life
And is showered with light
Everything is flowers of sound

But the memory of the caged birds
Drag me back once again
Back down to the dust

(Axiom of Choice - Parvaz)

Minust ei saa kunagi tandeminimest või karjasjooksjat.

Nagu ütles Alexander Supertramp: põhiline nauding ühe inimese elus ei tulene mitte kohtumistest teiste inimestega, vaid arusaamast, et kõik meie ümber sisaldab ilu ja võimet tuua vaatlejale rõõmu ja viia teda Tõelise Olemise Saladusele lähemale.

Nagu ütleb Paulo Coelho „Zahiri“ minategelane: tuleb kaotada oma mina ja jagada oma minevikku, muuta see enese jaoks tähtsusetuks, et tõeliselt saada osaks maailmast. Heita oma mina ja sulada voolu, kus see mina ei ole keskne.

Olgem ausad, ma olen lõppkokkuvõttes valmistanud pettumuse kõigile oma pikemaaegsetest partneritest, koheldes neid nii nagu ma ennast elades kohelda ei laseks. Olen olnud egomaniakk ja ajanud oma iseloomu juuri laiali mööda kõigi nende hingede metsi. Ja sellega on nii mõnedki neist sisemiselt umbrohtu täis kasvanud ning oma elu ja olemisega täielikku rappa jooksnud, või jalgupidi rägastikku kinni jäänud, üritades minu tallatud radu pidi mulle järgi jõuda. Emb-kumb, neid arme ei ole lihtne ravida. On imestusväärne ja tohutult lahke neist kõigist, et nad on mulle andestanud ja minuga heades suhetes püsivad. Ma tänan teid, et mind talusite, ilusad mehed mu minevikust.

Et ühe elu või ühe suhte murdepunkti kindlaks määrata, on vaja kogu perioodi pikemat analüüsi, milleks autoril hetkel jaks puudub. Kas kohe kirjeldamisele tulev muutus minus sündis viimase suhte olemasolu ja kulgemise või selle lõpu ajel, aga ilmselgelt on täiskasvanud naine minus hakanud naeratama ja likvideerinud paljud mu puberteedist mõtetesse rippuma jäänud ebakindlused ja egoistlikud mõtteviisid.

Jäädes osakeseks maailmast, meeldib mulle seda jälgida ja õppida pigem teiste inimeste kohta kui enesest midagi detailset teada anda – kui just minu kogemused kellelegi otseselt abiks või toeks ei ole. Ma ei demonstreeri enam ennast ja oma loomust kogu selle säravas veatus hiilguses, vaid jälgin esmalt, kuidas reageerib uutele kogemustele, muusikale, filmidele, muredele, haavatud tunnetele või tunnustusele inimene minu kõrval ja õpin tema kohta, küsides ja iseendast üle hüpates.

Nõudsin sellist altruismi alati teistelt: „hüppa ometi ükskord iseendast üle!“ – ja kuna nad selleks võimelised ei olnud, lõppes vähemalt kaks minu ilusatest armulugudest kurvalt. Ilmselgelt tuleb selline samm esmalt ise ette võtta ja minu kogenematus ja omadus end asjatult puhevile ajada või oma (olematut) õigust taga ajada – sünnitada vaidlust millestki, mis on tekkinud, kuna ma pole enesele piisavalt aega võtnud, et aru saada, kuidas üks minust paljus erinev inimene üldse toimib ja mõtleb ja tegutseb – tekitas mingiks hetkeks olukorra, mis vastastikuse mõistmise välistas.

Kui lahkunud kehast saanud tuhk raputatakse kaljult alla, helgivad üksikud tuhakübemed veelkord päikese käes ja kest lendleb vabana tuulde. Et aga oma mineviku tuhk õlult raputada, tuleb see kõigepealt kaminast välja rookida. Mõned mälestuste söe tükid helgivad oonüksidena selle halluse sees ja neid saab järgmisel süütamisel kasutada. Aga enamik on tuhk, mis edaspidist leeki vaid lämmatab.

Üleüldiselt ei ole mu hinges ühtegi emotsiooni ega hetke, mis oleks olnud kasutu või kahetsusväärne. Oma hetkelisele mõtteseisundile vasturääkivalt on mu arvuti täis sadu ja sadu reisipilte, mis küll kohapeal õhinaga tehtud, aga hiljem sinnapaika jäänud ja vaid harva mõnele külalisele näitamiseks mällu ja arvutiekraanile kutsutakse. Sest tähtis osa, mille ma reisidelt kaasa olen võtnud, ei seisne mind ümbritseva visuaalses väärtuses, vaid selle mõtte ja tunde erilisuses, mille vastav maa, selle elanikud, linnad, külad, metsad ja järved minusse on jätnud. Millised killud argielust, mis mulle siiani on märkamata jäänud, tulevad nüüd esile, kuna nad siin kas puuduvad või naudivad erilist tähelepanu!

Minu sisemuses toimuv on sama vastuoluline nagu Alexander Supertramp ja tema elu looduses ja võitlus samaga: Üksi kauni päikesetõusu jälgimine toob ju tegelikult sama palju naudingut kui seda kaaslasega tehes, sest vaid siis on võimalik täielikult päikesetõusule keskenduda. Seda loominguliselt jäädvustada.
Olgugi et mulle pakub hetkel küllaltki palju mõtteainet ja naudingut Õppida, õpetades. Kohe kui see koosolemine on plaanitud, mitte spontaanne, sisaldab mingit plaanimist tuleviku tarbeks või järgmise nädalavahetuse reserveerimist – võibolla pole mul seks ajaks üldse vastavat tuju.

Ma pigem viin inimese kohtumiseni Millegi Uue kui endaga ja saan seeläbi millegi uue sünni osaliseks, elan teiste silmis läbi mõttekäike ja saan seekaudu uue vaatenurga oma mõtlemisele. See on midagi kaunist inimestega kohtudes.

Aga tõsi on, et vabadus ja vaba olemise ilu pakub rohkem naudingut kui kuhugi pesa ehitamine. Kolin nädala pärast uude korterisse ja juba haarab mind impulss pooled oma asjadest minema visata. Kas tegu on hirmuga uue ja tundmatu vastu või pean tõesti nomaadiks hakkama, kui doktoritöö valmis kirjutatud? Keeruline.

Minu tugev soov on olla niivõrd tugev, et piisaks vaid suurest seljakotist pikemaaegseks elamiseks ja esteetiline rahuldus tuleks kunstist, mitte täiuslikult meigitud olemisest. Maailmast minu ümber ilu leides lasta sel läbi enese voolata ja seeläbi ka end ilusamana tunda, sest armastus ja põhjatu huvikaev Anima Mundi, iga maailma nurga tundmaõppimise suhtes, need on surematud väärtused, mis mind ei jäta.

Mida ma öelda tahtsingi? Olen muutunud pehmemaks, paindlikumaks, vastuvõtlikumaks mõtte vastu, et suhtes kellegagi tuleb olla isetu, ja olen seda edukalt praktiseerinud, tehes end haavatavaks, teades aga samaaegselt, et ma ei ole seotud selle inimese külge ja ei sõltu temast.
Samaaegselt olen selgusele jõudnud, et pean leidma piisavalt julgust üksi rändamiseks, tundmatuga silmitsi seismiseks, ja kui ilmad on päikeselisemaks muutunud, teen seda ka kindlasti.

Duaalse sisemuse uus etapp? Huvitav on ka asjaolu, et lõpuks ometi tungis kirjutamisokse minu seest välja. Vanasti, kusagil 16-18-aastasena oli see pidev armumise tunne, mis mind kirjutama sundis ja mult tihti une ja järgmise päeva esimese topelttunni röövis. Prioriteedid. Hetkel olin justkui eelmises postituses mainitud talveunes ja kuigi midagi hõljus tagaplaanil, ei saanud see minu seest välja, kuna mu silmad olid suletud.

Vanade filmide vaatamine kellegi uuega tähendab muidugi ka nende uuesti ja teisiti ja enam süvitsi mõtestamist ja seetõttu eelnevalt saavutatud helgete järelduste uue mätta otsast nägemist. Samuti on mul kolleeg, kes Alexander Supertrampiga peaaegu rinda saaks pista. Seega taas kohtumised inimestega.
Seetõttu on mul ka reisiigatsus peal ja iga päevaga suurenemas – on vaja elada selle kauni kuldse taalri teist külge, ise teha ja minna ja käia ja kõndida, kuni jalad villis. Oma kätega midagi teha, olgu see vaid söök, mitte tuli või riie.

Kevad, kevad! Tule kiirelt! Tahan jooksma minna! Kaugele maale! Iseenda ärevusest ja maailma mitmekesisusest rõõmu tundes, selles armastusega kirjutades!

:-{D

heartbreakin', soulshakin', lovemakin' ... ?

Okei, saksa mehed ja saksamaal elavad välismaa mehed on igavad ja kasutud ja kui neist miskit kasu on, ei ole neist piisavalt närvikõdi. Kui nad ilusad on, ei ole neil seda sisu, mida mina otsin. Seega - esimest korda elus olen olnud tõsisema suhteta ja suhtealgeta neli kuud.

Üldiselt pole viga, maailm on huvitav paik ja elu on ilus nagunii, sest ma olen nii ilus tark ja osav, aga -

Kunstnik/kirjanik leiab ka iseendast inspiratsiooni, aga selleks on mul vaja aega ja rahu, sest armunud olla tõmbab selle kõige kiiremini välja.
böö.


Mai 2010:

My lover’s locks are like a lullaby
caressing me while I caress his mind
sometimes they whisper songs, sometimes they cry
so lost in chanson I forget the time

My lover’s belly is a symphony
where novel tunes unveil with every play
sensationally tingling on my chin
tonight so rapidly turned yesterday

My lover’s back – a perfect walz for two
it’s curve’s caress so soft on either cheek
a classic midnight full moon rendevouz
it’s touch gives so much more than sleep

My lover’s lips – a tango, there’s no doubt
awake a passion futile to resist
their condimental kiss, it wipes me out
awake I lie in silky breathless bliss

My lover’s charcoal eyes are worst of all
two cellos, black in equal suite and sound
intoxicating tunes in visual
I do need sleep... but choose to live without.