Kui keegi juhtub nägema punaste raamidega päikseprille kusagil Tartus, mis maksavad kuni 500 raha ja mulle sobida võiksid, andke teada.
Tahtsin Taskust ühtesid täna ostma minna, aga Biju pood oli kinni pandud : (
UPDATE: tellisin eBayst kaks paari :]
29 Jun 2009
28 Jun 2009
The power of Angelina
Artikkel Angelina Joliest, mis mulle väga meeldis.
Why do women dream of having the life of Angelina Jolie? Because the actress is the embodiment of having it all.
By Naomi Wolf
Who are our female film legends these days? Rare are the sultry, dangerous, and highly individualistic Hollywood goddesses who were so prevalent in the 1930s and 1940s.
Of these few exceptions, one thinks right away of Ms. Angelina Jolie. Ever since about 2004 — when she started crafting a new and revolutionary persona out of her prior story line as an eccentric ingenue, a story line that had been erratic and filled with missteps — she has resonated in a way no other modern female star has managed.
Yes, she is conventionally beautiful: Bosomy and wasp-waisted, with that curtain of hair and those crazy pillowy lips, she is an obvious male sex fantasy. But more suggestively, polls show that her appeal and magnetism play at least as powerfully in the fantasy life of females.
Women admire Angelina Jolie, but that would hardly stop the presses. Polls also show that if women — not just lesbian and bisexual women but straight women — had to choose a female lover, they would want to sleep with Angelina Jolie. In other words, women both identify with her and desire her.
There's something more than a simply physical response. Her persona hits an unprecedented level of global resonance — and makes women want to be with her and be her at the same time — because she has created a life narrative that is not just personal. Rather, it is archetypal. And the archetype is one that really, for the first time in modern culture, brings together almost every aspect of female empowerment and liberation.
Consider how patriarchal civilization has managed to keep women in hand for all these millennia. Among other methods of social control, women are almost always given a series of either-or choices. The deal is usually that they may realize one aspect of their personality but at the expense of many others. And the deal is usually that if they choose "too much," a terrible punishment one way or another awaits them.
So you can be respected as a symbol of goodness (Florence Nightingale, Mother Teresa) but not, obviously, be seen as sexual. You can have a hot sex life (Marlene Dietrich) but not at the same time be seen as a symbol of goodness. You can't get away with it. (Somehow, when an icon who was at once both a sexual being and engaged in good deeds died in a violent accident — Princess Di, of course — the story had a kind of terrible narrative inevitability.) You can take a lover — and even be a home wrecker — but not claim the hope of being seen as a good mom (Madame Bovary, Elizabeth Taylor). You can't get away with it. You can have money, fame, and a dazzling career, but you must surely be depressed, drug addicted, lonely, or self-destructive (Jacqueline Susann, Marilyn Monroe). You can't get away with it.
The magic of Jolie's self-presentation? She makes the claim, with her life and actions, that, indeed, you can get away with it. All of it. Against every Western convention, she has managed to draw together all of these kinds of female liberation and empowerment. And her gestures determinedly transgress social boundaries — boundaries of convention, race, class, and gender — giving many of us a vicarious thrill.
Remember how, for the first few years of Jolie's debut in the media spotlight, she kept hitting off-key notes? She emerged as an edgy starlet in such films as Girl, Interrupted and Hackers, then broke through into mass-market consciousness with her turn as cartoony superheroine Lara Croft. And with her success in that role, she previewed aspects of the persona that would take her to global icon: sexy and daring, confrontational and independent.
But in her personal interactions with the media, her gestures at transgression seemed girlishly eccentric. There was the slightly icky presentation of then-husband Billy Bob Thornton's blood in a vial, and then the oddly intimate kiss on the lips with her brother at an awards ceremony. ("I am so in love with my brother!") At that point, Jolie seemed to be simply an attention-seeking, slightly Goth upstart.
But there was a turning point not long after she adopted Maddox — her second marriage over, now a single mom — and began to immerse herself in her work as a goodwill ambassador for the U.N. High Commissioner for Refugees. Suddenly, she seemed more mature, more beautiful, and more serious. Single moms had been cast as society's pathetic cases, but with more than a quarter of U.S. households with children headed by such moms, this was long overdue for a rebranding. When Maddox appeared — this adorable, brush-cut tyke photographed by Annie Leibovitz in his early romance with his mom — Jolie revealed a new, and fairly radical, vision of single motherhood that made the relationship seem tender, glamorous, and complete, father figure or no father figure in the picture.
When the megascandal took place — Jolie's alleged seduction of a married man, Brad Pitt, on the set of Mr. and Mrs. Smith — it could have been the end of Jolie as a role model. But she managed the almost unheard-of task of turning the home-wrecker label into a wholesome, family-friendly triumph. There was little Maddox, who was growing up and clearly enjoying tossing footballs with his mother's new boyfriend. Jolie had managed to head off the scarlet letter by giving a boy an ideal masculine counterpoint.
About that time, Jolie's persona suddenly kicked into megadrive. Her intense work on behalf of stricken women and children worldwide solidified her status as unconventional role model, and the rapid adoption of additional children turned the Jolie-Pitt story into one of family devotion and global idealism, which certainly stood out in a raft of narratives of stars who simply shop, tan, and go into rehab.
It isn't so much her accomplished, but not always transcendent, performances. Her icon status now has to do more with our dream life as women than it does with her career choices solely as a film star.
Then there is the plane. Women are so used to being dependent on others (certainly on men) for where they go, metaphorically, and how they get there. Flying a private plane is the classic metaphor for choosing your own direction; usually, that is a guy thing to do, yet there was Jolie, with her aviator glasses on, taking flying lessons so she could blow the mind of her four-year-old son. That is the ultimate in single-mom chic: Even before she had reconstructed a nuclear (or postnuclear) family with a dad at the head of it, she was reframing single motherhood from a state of lack or insufficiency to a glamorous, unfettered lifestyle choice. Paradoxically, having done so, she makes the choice of a man to help her raise her kids seem like one option among many for a self-directed woman rather than either a completion of a woman or a capitulation.
Then she insisted on being a mother to not just one but many — actually, with a gesture of maternal extravagance, an übermom, ostentatiously mothering on a global scale (Maddox ... and Zahara! ... and ... Shiloh! And ...). The clearly well-thought-out multiethnicity of her family is a delicious in-your-face countermove against conventions about who we are to one another and what "family" is expected to look like. She seems, without breaking stride, to care for half a football team of children while the rest of us tread water with our own biological offspring.
Equally ostentatiously in her role as lover, she took for her own pleasure the male seen as the most desired of the tribe, Brad Pitt, who is always ranked at the top of indexes of male beauty and virility. As for the constraints of social convention — ahem, he was still married? You can have a variety of feelings about this, but Jolie's evident disdain of that social constraint certainly, for better or worse, put her in the same self-entitled category as those men who have traditionally taken what they wanted and let the emotional chips fall where they may.
Finally, she blurs the conventional boundary of what female stars are supposed to do — look pretty, emote, wear designer clothes — by picking up Princess Di's fallen torch and wrapping her elegant bone structure in a shalwar kameez to attend to the suffering of Afghan refugees in Pakistan and putting on jeans to help rebuild the housing of low-income U.S. citizens wiped out by Hurricane Katrina.
She insists on claiming every role on an operatic scale, making the symbolism as transgressive as possible — and saying, implicitly, "See? It can be done." And if she can get away with it, presumably there is a decent chance that, someday, so might all women get away with our own most cherished secret dares, self-gratifications, and even transgressions.
So she becomes what psychoanalysts call an "ego ideal" for women — a kind of dream figure that allows women to access, through fantasies of their own, possibilities for their own heightened empowerment and liberation.
What's next for Jolie? No way to tell, but I am certain, given the knack she has shown for tapping into this female collective unconscious, that we will watch with more than ordinary interest. Can the matriarchal tribe sustain itself? What will happen when the youthful beauty changes? Can such a sexually pluralistic woman stay satisfied in a conventional monogamous relationship — even with the most beautiful boy — for life, as Brad Pitt becomes a solidly middle-aged man? Will truly nothing break in this have-it-all-all-the-time exceptional drama?
I for one will keep watching, since Jolie's image is not just a mirror of one woman but also a looking glass for female fantasy life writ large.
(Harper's Bazaar)
Why do women dream of having the life of Angelina Jolie? Because the actress is the embodiment of having it all.
By Naomi Wolf
Who are our female film legends these days? Rare are the sultry, dangerous, and highly individualistic Hollywood goddesses who were so prevalent in the 1930s and 1940s.
Of these few exceptions, one thinks right away of Ms. Angelina Jolie. Ever since about 2004 — when she started crafting a new and revolutionary persona out of her prior story line as an eccentric ingenue, a story line that had been erratic and filled with missteps — she has resonated in a way no other modern female star has managed.
Yes, she is conventionally beautiful: Bosomy and wasp-waisted, with that curtain of hair and those crazy pillowy lips, she is an obvious male sex fantasy. But more suggestively, polls show that her appeal and magnetism play at least as powerfully in the fantasy life of females.
Women admire Angelina Jolie, but that would hardly stop the presses. Polls also show that if women — not just lesbian and bisexual women but straight women — had to choose a female lover, they would want to sleep with Angelina Jolie. In other words, women both identify with her and desire her.
There's something more than a simply physical response. Her persona hits an unprecedented level of global resonance — and makes women want to be with her and be her at the same time — because she has created a life narrative that is not just personal. Rather, it is archetypal. And the archetype is one that really, for the first time in modern culture, brings together almost every aspect of female empowerment and liberation.
Consider how patriarchal civilization has managed to keep women in hand for all these millennia. Among other methods of social control, women are almost always given a series of either-or choices. The deal is usually that they may realize one aspect of their personality but at the expense of many others. And the deal is usually that if they choose "too much," a terrible punishment one way or another awaits them.
So you can be respected as a symbol of goodness (Florence Nightingale, Mother Teresa) but not, obviously, be seen as sexual. You can have a hot sex life (Marlene Dietrich) but not at the same time be seen as a symbol of goodness. You can't get away with it. (Somehow, when an icon who was at once both a sexual being and engaged in good deeds died in a violent accident — Princess Di, of course — the story had a kind of terrible narrative inevitability.) You can take a lover — and even be a home wrecker — but not claim the hope of being seen as a good mom (Madame Bovary, Elizabeth Taylor). You can't get away with it. You can have money, fame, and a dazzling career, but you must surely be depressed, drug addicted, lonely, or self-destructive (Jacqueline Susann, Marilyn Monroe). You can't get away with it.
The magic of Jolie's self-presentation? She makes the claim, with her life and actions, that, indeed, you can get away with it. All of it. Against every Western convention, she has managed to draw together all of these kinds of female liberation and empowerment. And her gestures determinedly transgress social boundaries — boundaries of convention, race, class, and gender — giving many of us a vicarious thrill.
Remember how, for the first few years of Jolie's debut in the media spotlight, she kept hitting off-key notes? She emerged as an edgy starlet in such films as Girl, Interrupted and Hackers, then broke through into mass-market consciousness with her turn as cartoony superheroine Lara Croft. And with her success in that role, she previewed aspects of the persona that would take her to global icon: sexy and daring, confrontational and independent.
But in her personal interactions with the media, her gestures at transgression seemed girlishly eccentric. There was the slightly icky presentation of then-husband Billy Bob Thornton's blood in a vial, and then the oddly intimate kiss on the lips with her brother at an awards ceremony. ("I am so in love with my brother!") At that point, Jolie seemed to be simply an attention-seeking, slightly Goth upstart.
But there was a turning point not long after she adopted Maddox — her second marriage over, now a single mom — and began to immerse herself in her work as a goodwill ambassador for the U.N. High Commissioner for Refugees. Suddenly, she seemed more mature, more beautiful, and more serious. Single moms had been cast as society's pathetic cases, but with more than a quarter of U.S. households with children headed by such moms, this was long overdue for a rebranding. When Maddox appeared — this adorable, brush-cut tyke photographed by Annie Leibovitz in his early romance with his mom — Jolie revealed a new, and fairly radical, vision of single motherhood that made the relationship seem tender, glamorous, and complete, father figure or no father figure in the picture.
When the megascandal took place — Jolie's alleged seduction of a married man, Brad Pitt, on the set of Mr. and Mrs. Smith — it could have been the end of Jolie as a role model. But she managed the almost unheard-of task of turning the home-wrecker label into a wholesome, family-friendly triumph. There was little Maddox, who was growing up and clearly enjoying tossing footballs with his mother's new boyfriend. Jolie had managed to head off the scarlet letter by giving a boy an ideal masculine counterpoint.
About that time, Jolie's persona suddenly kicked into megadrive. Her intense work on behalf of stricken women and children worldwide solidified her status as unconventional role model, and the rapid adoption of additional children turned the Jolie-Pitt story into one of family devotion and global idealism, which certainly stood out in a raft of narratives of stars who simply shop, tan, and go into rehab.
It isn't so much her accomplished, but not always transcendent, performances. Her icon status now has to do more with our dream life as women than it does with her career choices solely as a film star.
Then there is the plane. Women are so used to being dependent on others (certainly on men) for where they go, metaphorically, and how they get there. Flying a private plane is the classic metaphor for choosing your own direction; usually, that is a guy thing to do, yet there was Jolie, with her aviator glasses on, taking flying lessons so she could blow the mind of her four-year-old son. That is the ultimate in single-mom chic: Even before she had reconstructed a nuclear (or postnuclear) family with a dad at the head of it, she was reframing single motherhood from a state of lack or insufficiency to a glamorous, unfettered lifestyle choice. Paradoxically, having done so, she makes the choice of a man to help her raise her kids seem like one option among many for a self-directed woman rather than either a completion of a woman or a capitulation.
Then she insisted on being a mother to not just one but many — actually, with a gesture of maternal extravagance, an übermom, ostentatiously mothering on a global scale (Maddox ... and Zahara! ... and ... Shiloh! And ...). The clearly well-thought-out multiethnicity of her family is a delicious in-your-face countermove against conventions about who we are to one another and what "family" is expected to look like. She seems, without breaking stride, to care for half a football team of children while the rest of us tread water with our own biological offspring.
Equally ostentatiously in her role as lover, she took for her own pleasure the male seen as the most desired of the tribe, Brad Pitt, who is always ranked at the top of indexes of male beauty and virility. As for the constraints of social convention — ahem, he was still married? You can have a variety of feelings about this, but Jolie's evident disdain of that social constraint certainly, for better or worse, put her in the same self-entitled category as those men who have traditionally taken what they wanted and let the emotional chips fall where they may.
Finally, she blurs the conventional boundary of what female stars are supposed to do — look pretty, emote, wear designer clothes — by picking up Princess Di's fallen torch and wrapping her elegant bone structure in a shalwar kameez to attend to the suffering of Afghan refugees in Pakistan and putting on jeans to help rebuild the housing of low-income U.S. citizens wiped out by Hurricane Katrina.
She insists on claiming every role on an operatic scale, making the symbolism as transgressive as possible — and saying, implicitly, "See? It can be done." And if she can get away with it, presumably there is a decent chance that, someday, so might all women get away with our own most cherished secret dares, self-gratifications, and even transgressions.
So she becomes what psychoanalysts call an "ego ideal" for women — a kind of dream figure that allows women to access, through fantasies of their own, possibilities for their own heightened empowerment and liberation.
What's next for Jolie? No way to tell, but I am certain, given the knack she has shown for tapping into this female collective unconscious, that we will watch with more than ordinary interest. Can the matriarchal tribe sustain itself? What will happen when the youthful beauty changes? Can such a sexually pluralistic woman stay satisfied in a conventional monogamous relationship — even with the most beautiful boy — for life, as Brad Pitt becomes a solidly middle-aged man? Will truly nothing break in this have-it-all-all-the-time exceptional drama?
I for one will keep watching, since Jolie's image is not just a mirror of one woman but also a looking glass for female fantasy life writ large.
(Harper's Bazaar)
Size matters!*
äärmiselt huvitav.
eiei, liiga vähe öeldud.
Võrratult paeluv.
*üks huvitavatest tähelepanekutest Muumia 3ndast osast, mis oli, muide, täiesti vaadatav ja lõbus.
27 Jun 2009
(#)
Igaühe jaoks on kuskil keegi. Seda kinnitab järgnev:
Fetish DVDs for men who like women who crush model train sets
Sai pisikese saare peal ja suurema saare peal ära käidud. Soe merevesi, soe päike, soojad inimesed. Autos ka kahjuks liiga soe. Lausa nii soe, et auto tagasiteel suitsema pani.
Aga loogiline seletus sai leitud mõnda aega hiljem ja koju jõutud. Võit!
Suvepäike võibolla pärsib mõttevõimet, aga eelistan igatahes kasutada piltide keelt siinkohal.
Ehk siis kaunis idüll.
Tagasi sai kah rõõmu ja lusti juurde tuldud, sest tore on päev läbi linnapeal kruisida ja kodust veel tellitud kleit ootamast leida.
eBay on tore koht. Kiire ja efektiivne.
Kahtlemata oluline trivia: Dita von Teese'i sünnimärk põsel ei olegi sünnimärk, vaid tätoveeritud.
"zOMG!"
Kunagi nooremana tahtis ta endale tähekest näkku lasta tätoveerida. Hea, et mõistus enne koju tuli, nõnda ilus nägu ja "sünnimärk" sobib äärmiselt hästi. Täheke... nohjah. Mitte väga.
Vaikselt hakkab vabadusetunne soontesse voolama. Sebimist jagub veel, aga asjalik-olemine seisneb järgmiste päevade jooksul kleitide õmblemises ja arvutis klõbistamises. Pluss raamatud muidugi, aga see on vabaduse hõngu mõnus i-täpp, kui riiulist raamat võtta, seda mõnuga nuhutada ja teada, et paar järgmist tundi on ülihästi broneeritud. Jap, just nagu plaanitud, oma riiuli raamatud said kätte võetud ja suve lõpuks saan ma nad loetud ka. Mõni läheb muidugi kolmandale-neljandale ringile, aga hästi varustatud raamatukogu miinus ongi, et oma sinilinnud unustatakse toanurka.
Mul on kaktus, selline pisike, roheline, okastega. Tavaline kaktus. Veidraid külgpungi tal pole, ronib sirgelt taevasse. Juba pool aastat peaksin teda ümber istutama, nüüd siis oleks ehk aega ka. Ju jõuab mingil hetkel. Küsimus on pigem selles, kuhu ma ta siis panen, kui kolmeks kuuks Eestist minekut teen. Mõtteid muidugi on.
Hiiglasuur kohver sai ka ära ostetud, selline, kuhu ise sisse mahub. Domineerib tuba. Üllatuslikult (mhmmmhh) ei ole mina see, kes ta sisse õnnistab, vaid ema oma päev peale minu Itaalia-käiku algaval kolmenädalasel Šoti-Inglismaa-jne-reisil. Mis seal ikka, teoreetiliselt on see tema oma, kuna tema selle ostis.
Rahaline vabadus on tore asi. Eriti, kui sulle teise riigi poolt igal kuul korralik summa makstakse ja selle eest, et sa tark ja tubli oled. Ihhihhii. Egotripp.
Murettekitav on, kas ma mitte ära ei harju sellega, et kõik kergelt kätte tuleb, ja töötegemise võlu minust igaveseks kaugele ei jää.
Hmm.
Igavese üliõpilase sündroom? Ei kõla nagu halb plaan.
Aga eks näis.
Heietamise juurest nüüd tagasi raamatute rüppe. Ääremärkusena veel olgu öeldud, et lugege Salingeri, hingestatust ja sarmi lausa voolab kaante vahelt välja, kui ükskõik millist tema üllitist sisaldava raamat avada.
Antud hetkel loen, muide, Eesti ajalugu 5. klassile. Maru lõbus on :) soojendus enne keskkooliõpiku lähemat (taas-)uurimist.
Muide, kas keegi oskab soovitada eestikeelset raamatut, mis kindlasti eksiili kaasa võtta? Mulle ei tule peale Piibli midagi pähe. Kõik muu võib ju muukeelne ka olla ja raamatukogu riiulilt tulla.
Ja sellega seoses - ehk soovitategi Eesti kirjanikke, nendega on mul häbiväärselt vähe kogemust.
Päikeselised päevad on ju ometigi tubaseks päikesevältimiseks mõeldud :)
HRLil näeme.
Fetish DVDs for men who like women who crush model train sets
Sai pisikese saare peal ja suurema saare peal ära käidud. Soe merevesi, soe päike, soojad inimesed. Autos ka kahjuks liiga soe. Lausa nii soe, et auto tagasiteel suitsema pani.
Aga loogiline seletus sai leitud mõnda aega hiljem ja koju jõutud. Võit!
Suvepäike võibolla pärsib mõttevõimet, aga eelistan igatahes kasutada piltide keelt siinkohal.
Ehk siis kaunis idüll.
Tagasi sai kah rõõmu ja lusti juurde tuldud, sest tore on päev läbi linnapeal kruisida ja kodust veel tellitud kleit ootamast leida.
eBay on tore koht. Kiire ja efektiivne.
Kahtlemata oluline trivia: Dita von Teese'i sünnimärk põsel ei olegi sünnimärk, vaid tätoveeritud.
"zOMG!"
Kunagi nooremana tahtis ta endale tähekest näkku lasta tätoveerida. Hea, et mõistus enne koju tuli, nõnda ilus nägu ja "sünnimärk" sobib äärmiselt hästi. Täheke... nohjah. Mitte väga.
Vaikselt hakkab vabadusetunne soontesse voolama. Sebimist jagub veel, aga asjalik-olemine seisneb järgmiste päevade jooksul kleitide õmblemises ja arvutis klõbistamises. Pluss raamatud muidugi, aga see on vabaduse hõngu mõnus i-täpp, kui riiulist raamat võtta, seda mõnuga nuhutada ja teada, et paar järgmist tundi on ülihästi broneeritud. Jap, just nagu plaanitud, oma riiuli raamatud said kätte võetud ja suve lõpuks saan ma nad loetud ka. Mõni läheb muidugi kolmandale-neljandale ringile, aga hästi varustatud raamatukogu miinus ongi, et oma sinilinnud unustatakse toanurka.
Mul on kaktus, selline pisike, roheline, okastega. Tavaline kaktus. Veidraid külgpungi tal pole, ronib sirgelt taevasse. Juba pool aastat peaksin teda ümber istutama, nüüd siis oleks ehk aega ka. Ju jõuab mingil hetkel. Küsimus on pigem selles, kuhu ma ta siis panen, kui kolmeks kuuks Eestist minekut teen. Mõtteid muidugi on.
Hiiglasuur kohver sai ka ära ostetud, selline, kuhu ise sisse mahub. Domineerib tuba. Üllatuslikult (mhmmmhh) ei ole mina see, kes ta sisse õnnistab, vaid ema oma päev peale minu Itaalia-käiku algaval kolmenädalasel Šoti-Inglismaa-jne-reisil. Mis seal ikka, teoreetiliselt on see tema oma, kuna tema selle ostis.
Rahaline vabadus on tore asi. Eriti, kui sulle teise riigi poolt igal kuul korralik summa makstakse ja selle eest, et sa tark ja tubli oled. Ihhihhii. Egotripp.
Murettekitav on, kas ma mitte ära ei harju sellega, et kõik kergelt kätte tuleb, ja töötegemise võlu minust igaveseks kaugele ei jää.
Hmm.
Igavese üliõpilase sündroom? Ei kõla nagu halb plaan.
Aga eks näis.
Heietamise juurest nüüd tagasi raamatute rüppe. Ääremärkusena veel olgu öeldud, et lugege Salingeri, hingestatust ja sarmi lausa voolab kaante vahelt välja, kui ükskõik millist tema üllitist sisaldava raamat avada.
Antud hetkel loen, muide, Eesti ajalugu 5. klassile. Maru lõbus on :) soojendus enne keskkooliõpiku lähemat (taas-)uurimist.
Muide, kas keegi oskab soovitada eestikeelset raamatut, mis kindlasti eksiili kaasa võtta? Mulle ei tule peale Piibli midagi pähe. Kõik muu võib ju muukeelne ka olla ja raamatukogu riiulilt tulla.
Ja sellega seoses - ehk soovitategi Eesti kirjanikke, nendega on mul häbiväärselt vähe kogemust.
Päikeselised päevad on ju ometigi tubaseks päikesevältimiseks mõeldud :)
HRLil näeme.
19 Jun 2009
Bocktorikraad
Puhata on hää.
Olgugi, et suvi veel päris käes ei ole.
Vastavasisuline meelelahutus:
Kui te peaksite juhtuma Lõunakeskuse liuväljale, pange sall kaela. Liuelda on ülilõbus, aga nohu on ka kerge tulema.
Maal viibimisest tekkinud järeldus, et hetkeseisuga ma pikemaks ajaks kindlasti koera ei võtaks, olenemata elutingimustest, ütleb nii mõndagi.
Suurema kaaluga muresid sajab ootamatult kaela, minu isikust suuremaid ja kaalukamaid. Ka sõna otseses mõttes.
Kõigest hoolimata jääb alati aega hiilgava kirjanduse laiahaardeliseks degusteerimiseks:
"Määratud päeval kogunes kabelisse palju rahvast ning talitus algas. Vastpööratu seisis viisakalt ja vaguralt, aga kui ta siis kolm korda pidi ennast ristimisvaagna külma vette kastma, vangutas ta rahulikult pead ja tõi esile lõpmatul hulgal põhjendusi, miks selline teguviis talle sootuks tarbetu näib. Pärast tõlgi pikka pealekäimist, milles muu hulgas ilmselt ka lubatud tubakast korduvalt juttu oli, andis tšuktš lõpuks järele ja kargas ilmse vastikustundega anumasse, kust ta sedamaid jälle välja hüppas ja külmast värisedes mööda kabelit jooksma pistis, ühtevalu karjudes: "Anna tubakas siia! Minu tubakas!" Mitte mingisugused keelitamised ei suutnud teda sundida talituse lõppu ära ootama; ta keksis ja kargas mööda kabelit ringi, ühtsoodu hüüdes: "Ei! Enam ei taha! Aitab küll! Anna mu tubakas siia!" (183)
"Vahel mõtled: näe, see inimene läks siit esimest korda läbi. Tema ees oli tundmatu maastik, mets, luht või oruveer, ja tema, usaldades oma jalgu ja pilku, valis niisuguse suuna. Maastikul on ju oma loogika. Esmaskäijale varjab maastik endas kümneid lahendusi, kuid alati on olemas üks, millest paremat ei ole. Harva on see sirgjoon. Kui orgu ületada diagonaalselt, jõuab kiiremini pärale. Kui stepis liikuda paraja kaarega ja lõuna paiku puhata jalgu varjulises tammesalus, jõuab samuti kiiremini pärale. Vahel on kasulik isegi seisma jääda ja jälgida ülelendavat lindu. Niisiis lahendab esmakäija alateadvus lakkamatult keerulisi võrrandeid ja teatab lahendust jalgadele, mis teevad oma tööd. Rada, mis esmakäijast maha jääb, on tema karakter. Pilt, mida ta silmade kaudu endasse imeb, on tema loodud maastik, tema looming.
Kuid siis tuleb järgmine mees, näeb eelmise jälgi ja usaldab ennast tärkava raja hoolde. [...] Mälus keerlevad esmaskäija jutukatkendid, ta teab, et siin kusagil mühiseb varjuline tammesalu, kohiseb jõgi, ning varem või hiljem jõuabki ta õige puu alla, kuhu vahepeal on tekkinud õllekiosk. Ent koju jõudes jutustab ta lastele, et on näinud neid maid ja neid paiku." (189)
" "Mehed, meil on veel kolmas pudel," teatab vanemabi.
"Vahest jätame homseks?" arvab kapten.
"Ega me alkohoolikud ole," arvab radist nüüd esimest korda suu ja silmad, "et me iga päev joome." Ja kõksti! on pudel lahti. " (209)
" Aeg-ajalt kohtas ta mõnda tšuktši, kes hommikust teevett tulelepannes oli avastanud, et teepakk on tühi. Seda juhtub, ja siis ajame mantli selga ning lippame ümber nurga poodi. Samasuguse endastmõistetavusega rakendas ka tšuktš enese väikese kelgu ette ja ruttas teed tooma, tükk külmunud põdraliha kelgu peal, ainult temal tuli minna paarsada kilomeetrit ja niisama palju tagasi. [...] Tahan öelda, et kauguste psühholoogiline väärtus võib olla põhimõtteliselt erinev meie omast, seda isegi praegusel autode ja lennukite ajastul." (277)
" "Piiritust lahjendatakse laiuskraadide järgi," teeb Boriss oma aeglasel, rõhutatud moel teatavaks. [...] Uelen asub õnneks küllalt kaugel lõunas, [...] nimelt kuuekümne kuuendal kraadil, ja jook tundub päris mõistlik." (304)
- L. Meri "Virmaliste väraval"
Kuigi kõrgestiaustatud Härra Meri Põhiraamat minu jaoks antud hetkel ja kontekstis liiga mahukas ja koormav lugeda tundub, oli eelpooltsiteeritu allikas küll puhas lust ja rõõm.
Vot siis.
Kurje pände kuulates valmistume HRLiks. Ja mõtiskleme siinpool tõsise näoga.
Aga homme tuleb naeratus tagasi.
:)
11 Jun 2009
Wir haben Grund zum Feiern (8)
Mmm.
Mu korsettide kogu hakkab tätoveeringute kogule järgi jõudma.
Life's good.
Eile sain esimest korda ujuma. Külm oli Võrtsjärves.
Aga hiljem tuli soe saun.
Life's good.
Ma ei pea sel suvel enam mitte midagi tegema (v.a. diplomile järgi minna ja paberid Saksamaale saata) peale lugemise, jalgade kõlgutamise, ujumise, reisimise ja olesklemise.
Life's gooood.
:]
9 Jun 2009
6 Jun 2009
.
Vot siis. Läbi on akadeemilise entusiasmi tõusude ja mõõnade odüsseia. Eksamite, laiskuse ja unetuse saatanlik ring lõppes just täpselt nii hästi ja pareminigi veel, kui ma ootasin.
Club drunk elustas end taas, seekord Elvise õhtul, mis oli suhteline läbikukkumine, kuna kogu õhtu jooksul saime kuulda kaks Elvise lugu ja ülejäänud aja eriti jubedat tümmi. Lahkusime varakult. Ülejäänud õhtu sujus palju lõbusamalt.
Angels and Demonsit käisime vaatamas, väga hea oli. Eriti arvestades sellega, kuhu mu suvi mind mõneks ajaks viib.
Entusiasm ilusate kingade suhtes jätkub, kontsad kõrgenevad. Kaks korsetti on jälle tulekul, tuleb oodata. Seniste saadetistega olen rahul ja linna peal neid paradeerinud ka.
Soe ja hea on olla, kuigi Twilighti teine osa tundub paralleelide tõmbamiseks hea koht olevat. Haha, koomika missugune. Mõru naeratus.
Aga ei, tegelikult mitte. Viimased kuud on midagi enneolematult sooja ja... kodust olnud. Ma ehk olengi nüüd koju jõudnud. Selleks et sügisel ära minna. Oeh. Ikkagi mõru naeratus.
Või siis selline eluetapi lõpetamise tunne, tean küll, mis edasi saab, aga kogu edasi saab sügisel olema täielik hüpe tundmatusse, hoolimata sellest, mitu kaarti ma viitsin pähe õppida või mitu e-maili eelnevalt saata. Hirm on. Hetkeseisuga usun, et terve septembri ma üldse magada ei saa. Üksi vähemalt mitte. Aga Amorphise laulust šnitti võttes: I will never sleep alone, never without you...
Aga hetkel siiski Frozen ja mineviku vaimud.
Blergh.
Tegelikult on seltsielu viimasel ajal tihedaks, varsti liiga tihedaks muutunud - enne eksamit sai kaks õhtut järjest väljas käidud, paradoksaalselt nauditud nii klubi kui ka rokiklubi. Morrigani plaadiesitlus oli hea. Homme Horricane'i plaadiesitlusele. Korsetti paradeerima.
Kõik on nii kaugel oma eludega juba. Kõik lõpetavad ülikooli. Mõned tublimad lõpetavad magistrit. Mõned nooremad astuvad ülejärgmisel sügisel ülikooli. Mõned plaanivad abielu ja lapsi.
Ja selle krambambuli keskel on mina, kes naudib sihitut vegeteerimist ja loodab, et järgmised kaks aastat mind küll vaimselt uutele kõrgustele viivad, aga mitte mingil juhul tahtmist ei tekita, endale elu ehitama hakata, sest sel juhul oleks see seal. Isn't it ironic...
Nöörime pihad kinni, tõstame end kontsadele ja naudime värvilisi kokteile.
Cheers, girlfriends.
Vähemalt sellest olen ma lõpuks aru saanud - või olen ma ikka sama rumal, aga on mul viimasel ajal lihtsalt nii palju vedanud, et see tõeline sisu minuni jõudnud on -, et sõbrannad on hindamatud. On teatud sõbrad ammusest ajast, kellega vestlus alati hommikuni jookseb ja nostalgial otsa ei ole. Aga ma tahaksin ennast mõneks ajaks vahelduseks naistega ümbritseda, thank you very much.
Üldkokkuvõttes on kõik üpris hea - kui juba elu nii tihedaks läheb, et blogimiseks aega pole, on nii palju paremaid tegevusi selle ilusa maamuna peal. LinnaPäKu näiteks. :]
Või Gossip Girli maraton. Aga mõõdukalt, päriselu kõrvalt.
Vihm meeldib hetkel, hoolimata külmast, mida ta endaga toob - ehk peseb ta mu nii puhtaks, et minust kunagi üdini hea inimene saab.
Aitäh kõigile, kes on olemas - ma tunnen esimest korda elus, et olen sõprade keskel ja kaitstud ja kõik on hästi ja perekond pole mitte need inimesed, kellega ma suguluses olen ja kes mulle vähe tähelepanu pööravad või kaugel on, vaid need, kes mind toetavad, kuulavad ja hukka ei mõista, kogu mu labiilsuse ja impulsiivsuse keskel.
Veider ja segane struktuuritu romaan siitpoolt, nagu Päikesejänku siseelu.
Aga olge tublid.
Ilmselt mõneks ajaks igal pool üle Eesti laiali järgmised nädalad ja siis Itaaliasse.
Nautige suve,
nautige õhku pärast vihma.
Washes up all kinds of stuff. But also cleanses all kinds of stuff.
Ahjaa. Akadeemilise entusiasmi saatanliku ringi juurde tagasi jõudes: kõik, kes tänavu lõpetavad - tublid olete. Meie olemegi creme de la creme. Jaah.
Ei ole suur ego!
Kuniks pesast välja lennata tuleb, muidugi.
Now here we are
dirt from the river
and we rode in on the flood
we drank whiskey
for our liver
we stay stuck here, stuck in the mud
Club drunk elustas end taas, seekord Elvise õhtul, mis oli suhteline läbikukkumine, kuna kogu õhtu jooksul saime kuulda kaks Elvise lugu ja ülejäänud aja eriti jubedat tümmi. Lahkusime varakult. Ülejäänud õhtu sujus palju lõbusamalt.
Angels and Demonsit käisime vaatamas, väga hea oli. Eriti arvestades sellega, kuhu mu suvi mind mõneks ajaks viib.
Entusiasm ilusate kingade suhtes jätkub, kontsad kõrgenevad. Kaks korsetti on jälle tulekul, tuleb oodata. Seniste saadetistega olen rahul ja linna peal neid paradeerinud ka.
Soe ja hea on olla, kuigi Twilighti teine osa tundub paralleelide tõmbamiseks hea koht olevat. Haha, koomika missugune. Mõru naeratus.
Aga ei, tegelikult mitte. Viimased kuud on midagi enneolematult sooja ja... kodust olnud. Ma ehk olengi nüüd koju jõudnud. Selleks et sügisel ära minna. Oeh. Ikkagi mõru naeratus.
Või siis selline eluetapi lõpetamise tunne, tean küll, mis edasi saab, aga kogu edasi saab sügisel olema täielik hüpe tundmatusse, hoolimata sellest, mitu kaarti ma viitsin pähe õppida või mitu e-maili eelnevalt saata. Hirm on. Hetkeseisuga usun, et terve septembri ma üldse magada ei saa. Üksi vähemalt mitte. Aga Amorphise laulust šnitti võttes: I will never sleep alone, never without you...
Aga hetkel siiski Frozen ja mineviku vaimud.
Blergh.
Tegelikult on seltsielu viimasel ajal tihedaks, varsti liiga tihedaks muutunud - enne eksamit sai kaks õhtut järjest väljas käidud, paradoksaalselt nauditud nii klubi kui ka rokiklubi. Morrigani plaadiesitlus oli hea. Homme Horricane'i plaadiesitlusele. Korsetti paradeerima.
Kõik on nii kaugel oma eludega juba. Kõik lõpetavad ülikooli. Mõned tublimad lõpetavad magistrit. Mõned nooremad astuvad ülejärgmisel sügisel ülikooli. Mõned plaanivad abielu ja lapsi.
Ja selle krambambuli keskel on mina, kes naudib sihitut vegeteerimist ja loodab, et järgmised kaks aastat mind küll vaimselt uutele kõrgustele viivad, aga mitte mingil juhul tahtmist ei tekita, endale elu ehitama hakata, sest sel juhul oleks see seal. Isn't it ironic...
Nöörime pihad kinni, tõstame end kontsadele ja naudime värvilisi kokteile.
Cheers, girlfriends.
Vähemalt sellest olen ma lõpuks aru saanud - või olen ma ikka sama rumal, aga on mul viimasel ajal lihtsalt nii palju vedanud, et see tõeline sisu minuni jõudnud on -, et sõbrannad on hindamatud. On teatud sõbrad ammusest ajast, kellega vestlus alati hommikuni jookseb ja nostalgial otsa ei ole. Aga ma tahaksin ennast mõneks ajaks vahelduseks naistega ümbritseda, thank you very much.
Üldkokkuvõttes on kõik üpris hea - kui juba elu nii tihedaks läheb, et blogimiseks aega pole, on nii palju paremaid tegevusi selle ilusa maamuna peal. LinnaPäKu näiteks. :]
Või Gossip Girli maraton. Aga mõõdukalt, päriselu kõrvalt.
Vihm meeldib hetkel, hoolimata külmast, mida ta endaga toob - ehk peseb ta mu nii puhtaks, et minust kunagi üdini hea inimene saab.
Aitäh kõigile, kes on olemas - ma tunnen esimest korda elus, et olen sõprade keskel ja kaitstud ja kõik on hästi ja perekond pole mitte need inimesed, kellega ma suguluses olen ja kes mulle vähe tähelepanu pööravad või kaugel on, vaid need, kes mind toetavad, kuulavad ja hukka ei mõista, kogu mu labiilsuse ja impulsiivsuse keskel.
Veider ja segane struktuuritu romaan siitpoolt, nagu Päikesejänku siseelu.
Aga olge tublid.
Ilmselt mõneks ajaks igal pool üle Eesti laiali järgmised nädalad ja siis Itaaliasse.
Nautige suve,
nautige õhku pärast vihma.
Washes up all kinds of stuff. But also cleanses all kinds of stuff.
Ahjaa. Akadeemilise entusiasmi saatanliku ringi juurde tagasi jõudes: kõik, kes tänavu lõpetavad - tublid olete. Meie olemegi creme de la creme. Jaah.
Ei ole suur ego!
Kuniks pesast välja lennata tuleb, muidugi.
Now here we are
dirt from the river
and we rode in on the flood
we drank whiskey
for our liver
we stay stuck here, stuck in the mud
Grayson Capps
3 Jun 2009
two can keep a secret if one of them is dead
Nagu Benjamin Button ütles:
"Sometimes we're on a collision course, and we just don't know it."
ja:
"I was thinking how nothing lasts, and what a shame that is."
Valus on selle hetke äratundmine, mil kaks inimest peavad kumbki oma teed minema.
Eriti, kui vähemalt üks neist ei taha lahti lasta.
Aga tundub, et midagi head sellest nagunii ei tule.
What a shame.
Subscribe to:
Posts (Atom)