You're a crazy bitch, but you fuck so good

Tore näha, et enamus, kelle Rada mina jälginud olen, blogidest eemal on ja elamisega tegelevad. Sest kui miski on tõeliselt hea ja hõivab sind täielikult, siis milleks sellest kirjutada, kui seda saab elada.
Kõigile, kes reisimas on - kivi kotti ja tuult taldadesse :)


Päikesejänku on saare peal ja ehitab maja. Maru lõbus on.

Tellisin imekauni custom made nahkmantli. Nii muude ekstravagantsete sünnipäevakingituste seas iseendale.

Ema toob Šotimaalt viskit, mida müüakse ainult Londonis parlamendi Lordide koja baaris. Ha.



Filmimaastikult:

Ma ei mõista, miks Street Fighter: the Legend of Chun-Li imdb poolt nii tagasihoidliku hinnangu on saanud. Täiesti visuaalselt kena ja vaadatav film. Plot on küll veidi läbipaistev.. okei, suhteliselt trafaretne, aga film on okei. Võibolla mõjutab minu hinnangut muidugi Kristin Kreuk, üks mu lemmiknaistest.. hihii.

Push seevastu jäi alla keskmise igasugustes kategooriates. Nõrk tegevus, kõik mõõdukalt segane, osaliselt läbimõtlemata. Sellest oli Watchmen parem, kuigi ka see erilist muljet ei avaldanud (kuigi tõde, Liisa, Coheni saatel hõljukseksi vaadata on omaette kategooriat vajav elamus).

Knowing - Nicholas Cage on läbi aja filmides mänginud, mis mulle meeldivad. Kuigi tegemist on järjekordse The-Day-The-World-Stood-Still-tüüpi maailmalõpp+tulnukad valsiga, meeldis selle rütm rohkem. Huvitav, kuidas katastroofifilmid on muutunud suunaga "tulevad mingi teise planeedi elanikud ja päästavad meid". Vähemalt viimase aasta tendentse jälgides.

Sunshine Cleaning - väga armas film sellest, kuidas kaks õde, mõlemad omamoodi haprad, teevad oma äri ja hakkavad surnute elupaiku koristama. Veidi verd, kuhjaga nalja ja mõned veidrad suhted koogi peale glasuuriks - lõpptulemus maitsev. Meeldis.

Harry Potterit sai muidugi kinos vaatamas käidud. Jah. Just nii. Ja kuigi viies osa nõrgaks jäi ja režissöör kuuendal sama, oli seekord asi kuidagi lihvitum ja voolavam. Tõeks jääb, et film on tunduvalt lihtsam jälgitav nendele, kes ka raamatu läbi lugenud. Aga kui pärast kolmandat osa (mis minu jaoks siiani parim on) vaikselt pettumus hakkas süübima - sest ka neljas mind tohutult ei haaranud ja viies oli veel suurem fail - siis nüüd on toimunud käik paremuse suunas. Ka otsus seitsmes osa kaheks filmiks teha saab minu poolt täieliku poolehoiu, niiet jään pärast väga head kinoelamust huviga viimast tandemit ootama.


Puhkus on täielik, ilm kaunis, hing vaba, keha rahul, mõtted lendavad ja Naeratus teises toas.


Elu on ilus. :]

Una per una

...ehk siis natuke visuaali ja muljeid Itaaliareisist, juhtumiste õiges järjekorras ja läbitud kohtade kaupa.


Leedu
Elagu bussireis - parima tahtmise korral peab kaks päeva sõitma, enne kui kuhugi välja jõuda. Läti ja Leedu ja isegi Poola teed on õnneks viimaste aastatega tunduvalt paremaks muutunud. Pluss giid rääkis meile olukorrast 12 aastat tagasi, kui buss pidi hobuvankri taga sõitma tundide kaupa. Tee olla nii kitsas olnud, et mööda ka ei saa :D

Leedus on armas söögikoht nimega 19. kilomeeter, kus enamik turismibusse lõunastamas käib esimesel ja viimasel päeval. Koha teevad eriliseks juuresolev loomaaed ja muuseum. Olen seal küll mitu korda enne käinud, aga seekord sain teada, et jaanalinnud on võimelised ka silma alumist laugu sulgema. Äge :D

Poola
Ida-Euroopa, sa kvaliteetmajutuse metropol. Poola hotell oli minnes meeldiv ja kena, suure rõduga kaheinimesetuba (kuigi "maaliline" vaade avanes.. trummipõrin.. vabrikule),

aga tagasitulles suutsin mitu satikat maha lüüa. Giid seletas, et need pole prussakad, vaid "mingid niiskusesatikad", aga hoolimata tõust ei ole üldse meeldiv, kui sa end hommikul kl 7 poolkinniste silmadega vannituppa lohistad ja mingi kuuejalgne suuremat sorti elukas põrandalt vastu vahib.


Viin
Viinis on paar korda käidud, sellest hoolimata oli paaritunnine linnaekskurstioon tore ja sisaldas uusi asju. Herr Straussiga sain näiteks pilti teha, kelle kuju juures suures linnapargis ma käinud ei olnud.
Hundertwasseri maja jäi kahjuks seekord ära.

Maria Theresia kuju Viinis

San Marino
Väga edukas reis oli, kuna läbisime kokku kümme riiki. Nende hulgas maailma vanim riik San Marino, mis ei ole küll Euroopa Liidu liige, aga kus on käibel euro ja mis on suutnud jääda neutraalseks punktiks maa peal kahe ilmasõja käigus. Pealinn San Marino asub künka otsas, kus on kolm kindlust, millest ühte me ka külastasime. Poole mõtisklemise pealt, kuidas nii väike riik küll nii edukas sai olla...
sisenesime relvamuuseumi.
Ahaaa!
Kaunid vaated merele ja lõbus sõit käänulistel mägiteedel. Ja armsad sisalikud, mis ka igal pool mujal ringi sibasid, nii roheluses kui tänavate äärtes.

Üks San Marino kolmest kindlusest

Sisalik kindluse kivide vahel

Capri
Capri saart nimetatakse päikesesaareks, sest isegi kui mandril vihmatab, on seal aastaringselt päikeseline. Giid olla ühel korral natuke pilves ilma näinud ja tema on seal juba teab-kui-palju kordi käinud.
Vesi on tõeliselt sinine, majakesed ripuvad kaljude äärte peal. Adrenaliini tõstab võimalus funikulööriga ülessõit - funikulöör on köie otsas rippuv väga ebakindla välimusega toolike, kuhu peab kiiresti-kiiresti paigutuma, sest funikulöör ei peatu. Ei, funikulöör ei peatu, eiei.
Värvilised liblikad ja ennenägematud puud suurte õitega. Pluss küpressid ja piiniad. Kaunis paradiis.

Vaated Caprile kõrgemalt ja madalamalt

Napoli
..tekitas mulle ainult indiaigatsust oma räpaste ja kärarikaste tänavatega. Me tegime seal küll jalutuskäigu, aga midagi erilist ma ei leidnud. Vahva tüüpiline stseen oli küll ühel hommikul, kus üpriski helde kehakaaluga meesterahvas seisis rõdul, jalas ainult valged aluspüksid, ja ajas rahulikult alumise naabriga, kes parasjagu oma poekest lahti tegi, rõdult juttu. Kui bussitäis inimesi ehk meie teda kollektiivselt põrnitsema hakkasime möödasõidul (mis kitsal tänaval üpris kaua võttis), säilitas ta stoilise rahu ja saatis alumisele naabrile (kes ka vabalt tema poeg või vend võis olla, sealkandis see nii käib, et kogu pere koos elab ja kolm põlvkonda õhtuti jalutamas käivad) nööriga veeämbrit alla.

Vaade Napolile Vesuuvilt

Vesuuv
...on kindlalt kõige võimsam looduslik nähtus, mida ma näinud olen. Mainitud maasisest kõminat ma kraatri äärel jalgu kõlgutades ei kuulnud (või oli seal midagi vaikset?), aga ühest kohast tuli tõepoolest suitsu. Päris vulkaan, looduslik monstrum, võimeline tapma tuhandeid ja tuhandeid. Majesteetlik.
Alla vaadates muidugi enam nii kõhe tunne ei olnud (kuigi kraater on väga suur ja sügav), sest näha on vaid tuhka. Aga teadlaste arvates saame meie oma eluajal Vesuuvi purset näha - tahmakambri ülempiir on viimasest purskest (1944) tõusnud 11m ja ülemise piirini on veel umbes 8m. Ja siis... ja siis juhtub midagi imeilusat ja samas väga kohutavat.
Mul tekkis impulsiivne kontrollimatu naeruhoog kui ma kraatrilt alla vaatasin. Lihtsalt uskumatu, mida looja käsi on maa peale valmis teinud. Uhh. : ]
Rannaminutid olid meil ka läheduses ja tulenevalt asukohast vulkaani lähedal oli rannaliiv must. Uhke. Musti merekarpe sain ka põhjast. Leidsin rannaliivalt viis tükki ja hakkasin noid lahti harutama, kui mingi mees, kes randa valvas, tuli ja pistis mulle kamalutäie pihku. Kahjuks ei saanud ma neid koju tuua, sest kuivama neid panna ei saanud ja märjana hakka(k)sid nad haisema.
Aga kaunid on nad ka pildilt vaadates.

Vesuuvi kraatri ääres kasvab küll paar põõsast, aga enamik ülemist otsa on kivim, kui väga intensiivse lõhnaga kollased luudpõõsad välja arvata

Aadria merest leitud käputäis

Pompei
Pompei oli see vaene linn, mis 79. aastal Vesuuvi tuha alla mattus. Kriipi-faktor on, et inimesed mitte ei sulanud magma alla, vaid jäid n.ö. tuhakookonitesse ja lämbusid mürgises gaasis. Sellepärast on nad säilinud just sellistes poosides, nagu olid purske ajal.


Pompei õhkab iidsust. Amfiteater on uhke, ülikute majadest on mõneti küll alles vaid paar sammast, aga üldpildi saab väga ilusti kätte, sest on säilinud uhkeid seinamaale ja marmorist pliite. Kõige mõnusamad on minu arust munakivitänavad oma kiviste n.ö. lamavate politseinike/ülekäiguradadega. Vist ka ainus koht, kus minu jaoks isiklikult oli just nii kaua aega, et õhkkond tõeliselt endasse imeda. Super.



Rooma ja Vatikan
oeh, kas ongi vaja midagi öelda? Seisin Sixtuse kabelis. Ahhetasin. Nägin Püha Peetruse väljakut kirikutorni otsast. Naeratasin. Leidsin Vatikani muuseumist Dali maale. Rõõmustasin. Ainus halb oli, et meile seal vaid üks päev anti. Aga ostsin Rooma-raamatu, et saamata jäänud aeg tasa teha.
Ahjaa. Kolosseum on kolossaalne. Kas pole üllatav :P
Häiriv oli üleüldine meeste ebaviisakus, mis tipnes Rooma puhul gladiaatorikostüümis tüübiga, kes pilte inimestega koos endast teha lasi. Tere-kassulnoormeeson-istunüüdsiia-panekäsinii jadale järgnes "kas need on silikoonid või loomulikud?" mille peale tekkis tahtmine tüübile kõrvakiil anda. Aga siis poleks ju pilt ilus tulnud. Nojah.
Kolosseum on kolossaalne. Selle sisemuses on tunda vere aurat.
Pantheon on imeilus.
Ja nii edasi.

Romulus ja Remus emahundiga. Selliseid oli skulptuuride ja reljeefide näol kogu linn täis

vaade Püha Peetruse kiriku tornist

Sixtuse kabel, "Aadama loomine" keskplaanis

Firenze
...on ilus väike linnake kauni arhitektuuriga nagu St. Croce kirik ja Fiore kirik, mis on meisterlikult tehtud värvilisest marmorist. Kirikud panevad muidugi kõik ahhetama, ka kõige väiksemad, sest mastaabid ja luksuslikkus-meisterlikkus on tõeliselt hämmastav.
Firenzes on väga vahvad ja sõbralikud inimesed nagu enamasti väikelinnades, tänavad on kitsad ja närvilised, aga samal ajal rahulikud. Mustanahalised müüvad odavat kaupa ja on selgelt väga altid sellest lahti saama - seega kaubelge julgelt kolmandik alghinnast.

Santa Maria del Fiore katedraal

Pisa
See külaskäik kestis ehk poolteist tundi? Sest mida Pisas ikka muud vaadatakse kui Imede väljakut, kus on viltune Pisa torn (mille nimi on selline, kuna arhitekt oli signore Pisano) oma baptisteeriumi javeelmingitehoonetega.
Sain tunda itaallaste vahvat temperamenti, kui soovitasin ühes suveniiriputkas neiul osta võtmehoidja mujalt, kuna seal küsiti 2€, sai aga ka 1€ eest sama kaupa. Müüja ajas mu minema valjuhäälse "Vai! vai!"-ga. Irw. Aga ärge siis koorige inimesi, palun.

Imede väljak, Pisa torn

Veneetsia
Veneetsias gondliga sõites tekib tunne, et sealsel linnarahval ei ole olemas sõna "kiire", sest paadiga liigeldes pole ju võimalik kiirustada. Gondeljeerid on heas tujus ja vahetavad alati mõned laused, kui teineteisest tillukesel kanalil mööduvad, sest aeglustama peavad nad sel juhul nagunii. Majad on mõneti lagunenud ja korrastamisel, mõneti tühjad, aga kõigil on säilinud mingi luksuslik element, mis annab tunnistust asjaolust, et Veneetsia oli kunagi Itaalia võimsaim linnriik.
Kui maale tagasi minna, siis jooksevad ikkagi kõik närviliste nägudega ja pahandavad turistidega, kui nood ette jäävad. Seega esmamulje on petlik.
Kaubelda nad ka endaga eriti ei lase - hind on 10€, ütled 8€, müüja ütleb nägemist. Enamasti ma sain ikka ilusa naeratuse eest korralikke hinnaalandusi suveniire kogudes :D
Igatahes on Veneetsia väga huvitav, sest mina endale igapäevaselt ei oskaks elukorraldust ette kujutada, kus autosid ei ole ja trammi, posti, prügi, takso ja kiirabi asemel on vastavad vee peal liiklevad õõnesvormid.

Tiivuline lõvi - Veneetsia sümbol

Mis veel... mind üllatas veidi asjaolu, et Itaalias on 14% ateiste ja vaid 1% protestante. 85% on katoliiklasi, see ei üllata.

Peresidemed on jätkuvalt tugevad, kuna tüüpiline on olukord, mil kolm põlvkonda elavad koos. Kui mõnel pereliikmel läheb elus halvasti, hoolitseb pere tema eest kindlasti, tänu sellele ka kerjuseid ei näinud. v.a. vanad naised, kes üleni kaetult põlvitasid ja almust palusid.. neid ma siiani ei oskagi kuidagi liigitada.

Traditsioon on tugev, seda näitab ka ema võim peres - itaalia mehe esimeseks naiseks jääb alati tema ema, ka siis, kui ta abiellub.
Peresidemete tähtsus tuleb ka näiteks Veneetsia näitel välja - klaasipuhumise nippe ja saladusi pärandatakse edasi isalt pojale, ainult meesliini pidi. Eks näis, kas naised ka kunagi sellega tegelema hakkavad, aga praegu on jätkuvalt nii.

Raha kulutatakse peamiselt riietele - rohkem kui kodule -, sest kombeks on kogu suure perega õhtuti jalutamas ja väljas söömas käia. Nendel jalutuskäikudel tuleb vastavalt hea välja näha.

Restoranis ei ole vaja jätta jootraha, aga see on soovituslik, kui oled teenindusega väga rahul ja enamik ettekandjaid selle poole ka püüdleb. On olemas nö. istumismaks ehk coterto, tavaliselt ~1€ inimese kohta, mis lisatakse arvele. Suures plaanis tasu puhta liniku ja kenasti kaetud laua eest.

Riigis elab 58 miljonit inimest ja neist enamik on itaallased, lisaks väiksemad rahvad, kes mägedes elavad. Muulasi väga ei leia.

Rahvuspuu on oliiv. Huvitav, mis siis Kreeka rahvuspuu on? :P

Ja mis eeskuju seab - Itaalia keskmine eluiga on 82 aastat. Mina hakkan ka nüüd ainult veinist, oliiviõlist ja värskest salatist toituma. Kahte neist tõin kaasa, seega probleemi ei näe.
Viinamarju pole te ka enne söönud, kui proovite Itaalia omi. Värsked, mahlased ja magusad. Mmm.

Novot.
Itaalia on ilus maa :)

Päkk!
Jõudsingi ühes tükis tagasi.
Jahe on teil siin kodus :P

Sünnipäevaõnnitlused olid üliarmsad, aga parim orksiõnn tuli Urmolt:



:D

varsti siis reisimuljeid ka.

Nonii. Itaalia suunas minekut.
Et siiagi päikest jääks!

Yours truly.

Väike filmiupdate, sest mida (peale šoppamise, millega ka eile ja täna tegeletud sai) on ikka kenal päeval muud teha kui filme vaadata.


Rachel getting married - ei imesta, et kriitikud kiidavad. Arvasin ka, et Anne Hathaway pärast Printsessi päevikuid ja Devil wears Pradat midagi tõsist ei tee (kuigi ta Tim Burtoni Alice olema saab tulevikus, see peaks head ütlema, aga ikkagi), aga neiu mängis oma paraneva-praeguneva suitsetava labiiliku rolli kenasti välja. Kohati oli filmi progress minu jaoks veidi aeglane, kerisin vist korra isegi edasi - aga lõppkokkuvõttes oli nii palju emotsiooni ja mõtteid, et mulje jäi hea.

Choke - kõige parem kombinatsioon omadustest fucked-up ja täiega nummi. Lugu sellest, kui veidrad ja põrunud on inimesed ja kuidas nad ometigi armastada ja hoolida oskavad. Ja noorte seksisõltlaste fucked-up seiklustest. Väga hea film.

Interview - ilmselt ma loen ka liiga palju tabloide, sest Sienna Millerist polnud mu arvamus kõrgel. Meespeanäitleja ja režissöör Steve Buscemi tegi muidugi võrratut tööd. Koosneb kahe inimese dialoogist põhiliselt, ja väga kena on nendevahelise dünaamika muutumist vaadata. Lõpplahenduse saabumine oli isegi äkiline minu jaoks. Väga hea fim.

Watchmen - võib-olla on viga selles, et ma pole koomuskit lugenud, mille põhjal film tehtud on? *loeb wikipediast stoorit* ei. Põhiploti arendamine ja tegelaste hingeelu lahkamine on kuidagi täiesti vales järjekorras ja proportsioonis lahendatud. Visuaalselt-kaameratehniliselt on tegemist võrratu elamusega, aga see ei tee ka filmist head. Jäi kahjuks kesiseks mu arvamus sellest. Njah.


Ja nüüd Two Loversit vaatama - sest asjade kohvrisse mahutamine (kolme tunni pärast on minek) võib oodata.

Mmm. :]

Sangreal

Kuigi ma üldiselt karjas jooksja ei ole ja mõnikord liigne seltskond pika aja jooksul mulle vastumeelsust tekitab (isegi olenemata sellest, et ta suurepärastest indiviididest koosneb), oli viimased kaks päeva küll äääretult mõnus sõprade-tuttavate keskel süüa, juua, magada ja moshida.

Aitäh, et te olemas olete! :]

ja kuna ma selle pildi kenjaalsusest üle ei saa:

Jaanika: miski ronib mu jala peal!
Ingra: heh, lepatriinu.
Sandra: laaageeeeer! jeeeee!
Marti: oota, kelle vend?
Gert: hmm, kelle ma järgmiseks metsa vean..
Merike: oeh, Margus kadus jälle ära.
Steff: Mörrrrr

Leppik (ülemisest vasakust nurgast, selg jäi pildile): imege mu suurt privileegi!