Bwhahaha.

...and I want my scalps!

Njaa. Vaiksed päevad hakkavad vist otsa lõppema, sest kõik tulevad kooli, linn täitub inimestega ja ilmgi muutub närvilisemaks, kapriissemaks, külmemaks, tuulisemaks...

Eelmise nädalavahetuse ja nädala alguse veetsin puhtalt kodus oleskledes, üle pika aja lihtsalt lesimine, filmide ja anime vaatamine, lugemine ja vaikelu. Küll oli hea.

Esmaspäeva õhtul suubusin vanemate teoloogidega koduveinimaratonile. Parimad sigaretivestlused, lõpmatu kogus veini ja naeru hommikuni. Uued ja huvitavad inimesed ja vanade tuttavate poolne üllatamine ja hämmastamine, ainult kõige positiivsemas mõttes.

Ja täpselt õigel ajal ehk neljapäeval kui Marti Tartusse saabus, õnnistasime me selle UG-hooaja ka sisse, vähemalt minu jaoks tundub, et see oli just see. Alkoholi (jälle, üllatuslikult) täpselt õiges koguses, väga hea seltskond (kes kõik täiesti juhuslikult täiesti õigel ajal sinna sattusid) ja lõbu laialt UG sulgemise ajani. Just nii nagu peab.

Õige kogusega tuleb meelde eelmise nädala.. hm, kolmapäev vist, kui Club Drunk taaskord kokku sai ehk mina, Dana ja Anne Anne juures veiniõhtu tegime (ja tsipa seda viskit proovisime, mis ema Šotimaalt tõi. Ülihea viski. Jap.). Kuna Dana vanaema elab sama trepikoja esimesel korrusel, mille viiendalt Anne leida võib, külastasime бабушкаt, kes huvi tundis, mis veinid meil kaasas on ja ühe uurimiseks kätte võttis. Ilmselgelt ta selle kuidagi ära kaetas, sest hiljem üles minnes hakkas mul raske ja palusin Danal ühe veinipudeli enda kätte võtta ("võta see palun enda kätte"). kuna palve konkreetsus jäi häguseks, võttis ta mu käest, kus oli kaks pudelit, ühe ära, siis hakkas teist võtma. mõtlesin, okei, miks mitte, mul on viski ka veel käes, ja hakkasin pudelit käest ära andma.
ja siis juhtuski nii, et veinipudel libises meie käte vahelt maha. Järgnesid vääääga pikad kaks sekundit, mille jooksul me jätkuvalt väljasirutatud kätega vaatasime pudelit, vaatasime teineteist, vaatasime oma käsi.
Ja siis -*krõks* - läks veinipudel pooleks : )
Jätsime kauni kunstilise läraka trepikoja keskele.
Aga lõppkokkuvõttes ma ei kurda (kuigi mina veinid ostsin), sest alkoholi kogus sai täpselt paras - veidi purjutav, mitte liigselt, ja hommikul hea olla. Nii peabki olema.

Tõde on, et Suurt Purjutamist viimasel ajal harvem juhtub ja et see Suur Purjutamine ka Tohutu Tuumapohmellini viinud ei ole viimasel ajal, ega ka tohutu lällamiseni. Kõige jubedamalt purjus olin ma siis kui me Dana ja Annega KlubiTallinnas käisime (mis oli kevade ja suve vahepeal), enne seda siis kui me Annega Arhitekti bussipeatuses viskit jõime (mis oli umbes kaks aastat tagasi) ja enne seda siis, kui me Onumihkliga Lutsu Teatrimaja eel liivimaa palsamit jõime (mis oli siis, kui ma 16 olin).
Ja nii ongi hää.

Dana lendas laupäeva varahommikul minema, Märja tundub palju tühjem ilma temata. Ise lendan esimesel oktoobril muidugi järgi (me mõlemad lendame Frankfurt am Maini ja sealt rongidega edasi, mina loodesse ja tema kirdesse). Sõna otseses mõttes lendan pesast välja. Aga küllap ka see millekski hea on. Suur Entusiasm on Suure Igatsusega segamini ja ma ei oska seda ühepajatoitu veel seedida.

Aga loodetavasti annab Emotsioon sulele jõudu ja sealt kaugelt ma siis midagi ilusat ka jälle kirjutada oskan, mida Päikesejänku kirjanduslikke üllitiste lingi alla lisada saab.


Käisime Väärituid tõpraid vaatamas ja tuleb öelda, et ainult hr. Tarantino on võimeline tegema sellist filmi ja tegema seda n i i v õ r d suurepäraselt. Mine, vaadake, naerge, nutke, ahhetage, muiake, tulge kinost välja ja astuge järjekorda, et järgmiseks päevaks uut piletit osta. Mina lähen veelkord :)


Täna oli üks nendest toredatest päevadest. Nimelt tulime me linnaliiniga Viljandi ringile, kust veel umbes 20min jalutada on. Hetkel, mil buss peatusesse jõudis, tuli nagu ämbrist vihma, seega ootasime bussipeatuses, et asi helgemaks läheks. Natuke nagu läks ja hakkasime koju jalutama, vihma kallas kenasti edasi. Autod sõidavad mööda ja pritsivad mõnusasti (kuigi enamik neist märkimisväärselt viisaka kaugusega meist möödusid). Ja selleks hetkeks, kui me läbimärgadena minu maja ette jõuame, on vihm möödas ja päike paistmas. Pilvepiir oli hetk enne mu maja :D


Niiet võtke päikest, võtke vihma ja nautige mõlemat. Ja ette ära juba kena esimest koolipäeva. Minu omani on veel kuu aega lebotamist :P

Kuigi! Kavatsen koos Martiga laste- ja noortekirjanduse loengus hakata käima soojenduseks, kaks korda nädalas. Sest Tartu Ülikooli nostalgia kiusab juulikuust peale.


Arrividerci! (Brad Pitti aka Aldo Raine'i kena lõunaosariiklase aktsendiga)

Kui ilus. : )

You scream, I scream, we all scream...

...for icecream, geniaalne rõõmsameelsusest pakatavat tegelast Down By Law kaadritest vangikongi nurgast kõlav tantsuks saatev viis.

Päikesejänku kasutas maalolekut mitte ainult värske õhu ammutamiseks, koeraga jooksmiseks ja enese õunu kurguni täis pugimiseks, vaid ka filmimaailma sukeldumiseks.


Ka Bollywoodis tehakse ulmefilme...
aga sellest palju huvitavam on avastus nimega Nollywood ehk Nigeeria filmitööstus. Jep, sealgi tehakse palju ja head, kuigi enamasti low-budget. Tasub uurida.

Praeguseks aga vanemate pärlite avastusretkelt muljeid.

Bonnie and Clyde - klassika, eksole, aga Natural Born Killers tapab pika puuga. Asja võlu - Clyude on mitmete väikeste veidrustega, kuigi muidu üpriski ontlik mees, aga Bonnie... väike tüdruk, kes igatseb oma ema järgi. Hurmav, kuidas kogu kriminaalne pere koos rõõmsalt politseinikke tapab ja mehed seejärel oma naisi lohutavad. Ütleks midagi tabavamat, aga midagi jäi puudu on piisav hinnang praeguseks. Intrigeerivad karakterid, lühidalt. Clyde jääb ainsaks huvitavaks mõttemaailmaks, kuhu sisse murda. Aga all-american-appeal oligi ehk eesmärk? Sel juhul ei kuulu ma nagunii sihtgruppi :]

The Breakfast Club - mitte ilmaasjata ei naudi see film tunnustust kui üks oma aja parimaid noortefilme. Tabab kaunilt tüüpilise keskkooli maastiku grupisunni kuristikke ja üksikküngaste mõttefloorat. Tegevus toimub põhiliselt koolimaja raamatukogus viie koolinoore dialoogis ja film poleks veninud ka siis, kui pikkust oleks tunni võrra juurde pandud. Väga hea.

Bronx Tale - Kogu loo kaunidust tasub hinnata ja seika, et Robert de Niro mitte gängsterit vaid ontlikkuse külge jääda tahtvat bussijuhti mängib, kindlasti mitte alahinnata. Kuigi filmi lõpulause "this is just another Bronx tale" ilmselt paika peab, on lugu ilusti välja mängitud. Lihtne, kohati lööv, ilus ja inimlik. Hea.

Donnie Brasco - ei saa ma siinkohal mitte maha teha Johnny Deppi näitlejatööd, see on alati suurepärane ja selles filmis ka. Kuidas tavainimene - okei, CIA agent pole tavainimene, aga nohjahikkagi - läheb mafioosofanboyd m ä n g i m a ja kuidas tööülesanded tema elu ära söövad. Teiselt poolt Al Pacino rabeleva keskklassi gängsteri portree, mis ka täiesti autentselt välja mängitud saab. Aga mingi särts sellest filmist minu jaoks taaskord puudu jäi. Nooruslikkus on filmist välja imetud. Tegu ju tõsielulise looga ja selle tõepärasus mind ilmselt veidi liialt masendas. Jään neutraalseks.

Control - sedakorda tõsieluline film jättis hoopis väga sügava mulje, noorest briti punkrokkbändi lauljast ja tema muusikukarjääri ja eraelu headest ja veadest jutustav lugu, mis staarielu pigem säratust kui rõõme näitab. Väga hea film.

Scent of a Woman - Al Pacino meisterlikkus taaskord. Elu ja surma näinud pimeda kindrali otsusest veeta oma elu viimased päevad luksuses ja siis endalt elu võtta ja lõpuks motivatsioon jätkata. Puhtusest, armastusest ja elu väärtusest. Suurepärane.

The Unbearable Lightness of Being - ei mäleta ma küll keskkoolist, mil raamatut lugesin, et nii palju poliitikat Tomasi ja tema naiste ja Tereza emotsionaalses loos oleks esinenud, sest see on filmis samamoodi esiplaanile toodud nagu põhikolmiku veidrused armastuses, seksis ja tähtsa küsimuse lahkamine: kas seks ja armastus on sama ja kus on mille piirid. Hea film.

Water - India film, mille tegevuspaik Varanasi, seetõttu oli ka kohati raske vaadata. Õnneks räägib tegevus aastatest alates 1938, seega on mõned asjad muutunud. Suures plaanis - tekitas igatsust siiski. Lugu sellest, kuidas tüdrukud seitsmeaastaselt mehele pannakse ja kui nende abikaasa surema peaks, nad elu lõpuni lesepõlve pidama peavad. Ühe noore tüdruku, ühe noore neiu ja kolme naise rõõmudest ja kannatustest, aga mitte vähem sellest, kuidas noore juuraõpilase Narayani ja tema parima sõbra diskussioonide näitel India otsustab, kas võrdsus on Jumala silmis õige või mitte. Naise kohustustest ja õigustest ja armastuse hinnast. Tõeliselt suurepärane film.


Kavatsen lähiajal end Bollywoodile, film noir'ile ja 90ndatele pühendada, natuke oma tuba remontida ja neid häid veini jahtimas käia, mis Kaubamaja prantsuse veinide riiulis seisavad.

Ja muidugi on see ülimaitsev viski, mille ema tõi...

ühesõnaga:

Keep on jivin'!

rare trivia

Oma emapoolse suguvõsa algete kohta õnnestus mul täna hommikul nii mõndagi teada saada, kui vanatädi küsimustega pommisin. Nimelt oleme me mulgid, lätlased ja ohhoo, killukeses ka baltisakslased.

Omal ajal oli Viljandi lähedal Viiratsi kandis suur ja võimas Jakobsoni talu, kus minu emapoolne vanavanaisa elas. Tema isa oli selle talu peremees ja tal olla olnud kaunis sihvakas pruut, kelle kohta räägiti, et ta olla baltisakslase tütar (ja sellest tingituna ka pisikese skandaali hinnaga nende tallu toodud. Armastus, armastus.). Minu vanatädi, kellele too naine vanaema oli olnud, teadis rääkida, et naisel olla olnud käsivarre jämedune pikk pats (seks ajaks küll juba lumivalge) ja muidu ka igati kaunid jooned. Iseloom küll vähemalt teatud asjus välja arvata, sest oma poja „sohilaste“ vastu ta hästi ei käitunud.

Vanavanaisal oli küll eesti soost naine ka ja tollegagi lapsed, aga lisaks sellele tormiline armulugu läti soost teenijaneiuga, kes talle ka neli last ilmale tõi. Kaks poissi, kaks tüdrukut. Tüdrukud olid mu vanatädi ja vanaema. Vanaema oli neljast lapsest kõige vanem.

Lapsed elasid oma isa juures ja kaks neist, ka mu vanatädi, said ka isa nime – Mälk, teised kaks, ka mu vanaema, pidid jätma ema nime Student. Vanaonu Harry säilitas seda puhtast uhkusest ja trotsist võõrasema ja vanaema vastu, kes neid üpris õelalt kohtlesid, ja minu vanaemale seda nime võtta ei lubatud (sest ka isa teda ilmselt eriti ei hoidnud). Perekonnanimi Hint tuli mu vanaema mehelt, kellest ta küll hiljem ka lahku läks. Aga vähemalt sama palju enda omaks tohin ma ka nimesid Mälk ja Student pidada.

Vanatädi Ly jooksis mingil hetkel kodust minema oma onu juurde Tallinnasse, kus oma praeguse mehega kohtus. Aldo tuli parasjagu laevalt kui nad kohtusid (siis oli ta veel neljas tüürimees), Ly sõbranna käis tema sõbraga ja Ly oli sõbrannaga koos meestele sadamasse vastu läinud. Noored tutvusid, kurameerisid kaks nädalat ja abiellusid. Nüüdseks on nad üle 50 aasta koos olnud. Ly oli Tallinnas mõnda aega tööl ja Aldo sõitis merd, aga mingil hetkel kolisid nad Aldo vanematakoju. Tallinnasse jäi korter alles, seal elab praegu minu ema.

Kui vanatädi vanemate juurest minema jooksis ja oma onu juurde Tallinnasse läks, arvas ta, et ei tule sinnakanti enam kunagi tagasi, aga tema mehe vanematekodu, kus nad praegu elavad ja kus mina maal käin, asub Mustla juures, 24 km kaugusel Viljandist ja umbes 30km Koordi ja kunagisest Jakobsoni talust.

Minu onu ehk ema vend elab oma perega umbes samas kohas, kus mu vanavanavanaisa talu, Jakobsoni talu, kunagi asus, ja kuigi ta selle kaunilt korda teinud ja ilusa aia ning püstkoja lisanud on (kui tema talu sai, oli see üpris rääbakaks jäänud) nägi talu omal ajal vanatädi sõna järgi veel palju vägevam välja.

Asjale annab juurde fakt, et kogu mu vanaema pesakond, kaks poissi ja kaks tüdrukut, Edda, Harry, Ly ja Väino, on ilmale tulnud selle, praegu Koordi nime kandva talu saunas.

Vanaema lugu tuleks veel lähemalt uurida, aga teada on, et ta elas oma emapoolse vanaema juures, mingil hetkel sai mehele ja kaks last. Mingil hetkel elas ta Häädemeestel, mingil hetkel Elvas. Millalgi sai korteri Märjale, kus mina oma elust suurema osa veetnud olen. Algselt kahetoalise, siis vahetasime selle samas majas asuva kolmetoalise vastu. Ja siin ma siis nüüd olen.

Elu keerdkäigud on huvitavad. Aga igatahes sain ma oma segaste juurte kohta nüüd rohkem selgust.

"All pumpkins are racists, only I admit it!"*

Kild elust:
Kaunite laulude osakonnast leidsin sellise asja ka veel:

Kodumaa
Prantsuse rahvalik viis, sõnad Mihkel Veske. Poliitiliselt korrektne variant

Kas tunned maad, mis
Püreneedest
käib Pruti* jõe kaldale
ja Lapi porokarjamaadelt
viib lahke Malta saarele?
See on see maa, kus minul häll
kord kiikus ja mu isadel. –
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!

Siin teretavad Alpi nõlvad
nii lahkelt fjorde, pustasid,
ka kriisi a’al siin paistab päike
ja paitab valgeid, mustasid.
See on see maa...

Siin kasvab eesti meeste sugu
ja läheb üle eurole.
Siin sirgub priskelt eesti neiu
ja siirdub tööle võõrsile.
See on see maa...

Siin tõstab rahvas Euribori
ja naudib viisavabadust;
siin laiendame komisjone,
mis raha saavad ei tea kust.
Oo seiskem ikka igavest’
kõik Lissaboni leppe eest!
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
Sa kosu, kasva, Eurokodumaa!

* – juhul kui Ukraina ühineb Euroopa Liiduga, tuleb sõna “Prut” asendada sõnaga “Don”.

Njah.


Filmimaastiku seiklustest:
Gran Torino - suurepärane film sellest, kuidas elu inimesi kohtleb, kuidas heade inimestega halbu asju juhtub, kuidas nad sellest hoolimata südames kasvavad ja kui palju üks inimelu väärt on. Clint Eastwoodi kvaliteet. Soovitan soojalt.

Dark Streets - täiesti kohutavalt lameda dialoogi- ja süžeeväärtusega, kuigi samas visuaalselt heade tantsu- ja laulunumbritega film süngetest juhtumistest jazziklubis. Ei soovita absoluutselt vaadata muuks kui taustategevuseks.

Sherman's Way - südamlik-inimlik täitsa naljakas film noortest ja vanadest ja sellest, kuidas päev korraga elada. Hea.

Duplicity - niiöelda mr. ja mrs. Smithi kategooriasse kuuluv lugu Julia Robertsi ja Clive Oweni tormakast armuloost ja korruptsioonist nii organisatsiooni ülemisel kui alumisel tasemel, üllatava lõpuga, kuigi järgnevus alguses nii mõnelgi kohal segadusse ajab. Üpris hea, aga tungivalt ei soovita. Dialoog jätab kohati kõvasti soovida.

Body of Lies - Seekord tasub öelda, et Leo DiCaprio oskab näidelda, sest tema kehastus CIA agendist Lähis-Ida erinevates maades ja araabia keele hääldus (kui see muidugi peale lindistatud pole) on muljetavaldav. Sinna juurde muidugi Russel Crowe suurepärane mäng kahepooluselise tegelasena, kes USAs resideerudes on kohusetundlik pereisa, tööle jõudes muutub aga tundetuks lurjuseks, kelle jaoks inimelu väärtust ei oma, kui selle ohverdamisega teatud informatsioon kättesaadavaks muutub. Väga hea film.
Leo mittesallijate jaoks on ka killuke - tal lüüakse piinamise ajal haamriga sõrmed puruks :P

Easy Virtue - briti hõnguga filmide kohustuslik maiuspala Colin Firth konservatiivse perekonna liberaalse allasurutud perekonnapeana, ja Jessica Biel sama perekonda miniana varvastele ajava ameeriklannana. Dialoog on võrratu, süžee lõpp küll teisel kolmandikul juba üpris ilmselge, aga karakterid sobivad väga hästi ja film tervikuna on puhas nauding.


Muu maailma maastikult: Les Paul, elektrikitarri ja mitmekanalilise lindistuse leiutaja suri 94-aastaselt. Puhka rahus, Les Paul. Mälestus sinust ei sure, sest kitarrisoolod lavadelt ja muusikud stuudiotest niipea kadumas pole. Ja aitäh sulle.


Ja ma ise? Käisime Võrus ekstreemmoto päeval, kus selgus taas kord, et mul on seksikas mees ja et väga pikkadele tsiklimeestele on alati tore halvasti öelda, kui nad sulle purjus peaga ligi ronivad. Samuti et telgis peaga ukse poole ei magata.

Hommiku hitt - Pik-Nik juustupulgad

Olin Muhus ja külastasin Kuressaaret, kus selgus, et eesti käsitöö on kuradima ilus, aga samapalju kallis ka ja et kõige hurmavam mine-ära-signaal on luigel, kes kähiseb su pihta ja siis võngutab üpris meelalt saba. Kuigi targem on kiiresti eemalduda, sest luik on ikka vääga suur elukas :]

Maja sai remonditud ja oma pahteldamis-, värvimis- ja tapeetimisoskusi lihvitud. (väike keelenali, hah). Sooje päevi ja õhtuid veedetud.

Viljandi lossimägedes taaskord jalutamas käidud (pärimusmuusika ait oli muidugi just sel päeval põrandaremondi tõttu suletud) ja rippsilda üritatud kõigutada, see on nüüd kahjuks eriti kõvasti kinni haagitud igalt poolt :) Põltsamaad näitasin ka Martile. Tõsine turismivärk ikka.

Pokumaal käisime ka ära. Pokukoda on väga vahva, näeb väga pokulik välja ja sisaldab nii pokusid, Edgar Valterit kui muud head eesti lastekirjandust. Ümbruses on ka mitu matkarada, kus loodust ja erinevaid puid-taimi avastada saab. Vahva koht igatahes. :]

Pokukoda

Saksamaale minekuga seoses tegelen jätkuvalt bürokraatiaga (eesti pangale tõestada, et ma saksa ülikooli lähen, saksa välisametile tõestada, et ma ravikindlustust oman jnejnejneoeh), aga lennupilet on ostetud - uskumatu, aga ainult 951 EEK - ja septembris hakkan vaikselt oma kappe ja riiuleid uurima ja vajalikku kraami sisse pakkima.


Aga nüüd hoopiski maale, sest mõned Itaalia suveniirid on veel kätte jagamata. (Sorri, Anne, et ma sinu oma eile ära unustasin, aga sa saad selle tõenäoliselt järgmisel nädalal kätte. Eks. :*)

Vahelduseks saab ilmselt olema harjumatu bussiga Viljandisse sõita. Aga mul on väga, väga hea raamat kaasas :]



*Simpsonid, osa 2004: Treehouse of Horror XIX