Minu nimi on orav! ORAV!

Nonii. Kena kontrast kahe nädalavahetuse vahel, seinast-seina-ülikiiresti-tüdruk nagu ma olen.


Eelmisel nädalavahetusel olin maal, vaatasin filme. Üheksa filmi kokku ja absoluutne laiskus, mis üldise laisklemisega viimase kuu jooksul teiste usina tudengielamise taustal on tekkinud, ei luba isegi mitte kirjeldada, mis oli midagi väärt ja mis mitte. Väga hea Bollywoodidraama mainin ära: Black, ja väga hea komöödia: O Brother, Where Art Thou. Mainimist väärt ka husbands and wives, Woody Alleni stuff lihtsalt ei saa mitte meeldida.

Tolstoi is a full meal, while Turgenev is a fabulous dessert. That's how I characterize him.

-and Dostojevski?

Dostojevski is a full meal with a vitamin pill and extra wheat germ.



Lugesin läbi Mehis Heinsaare Artur Sandmani loo, mis mulle kohati väga meeldis aga kohati üldse minu nišš polnud - fantasysõpradele ja psühholoogiasõpradele mõeldud raamat, mille inimlik pool väga meeldis, aga väljamõeldise osa kohati must mööda läks, jälge jätmata.

Kivirähki lugesin, "Mees kes teadis ussisõnu" ei olnud veel mu kätte sattunud, aga meeldis väga. Toorus segatud inimlikkusega segatud realismiga segatud muinasjutulise maailmaga. Kuna minu jaoks looduskeskne väljamõeldis parem on kui lihtsalt segi paisatud maailm, siis Kivirähk meeldis väga. Aitäh, Marti, et sa häid asju soovitasid.

Hetkel loen August Mälku, "Taeva palge all" ja loodan sellega ikka õigeks ajaks valmis jõuda, sest neljapäeval on lend ja tegemist-mõtisklemist ka muudes suunades omajagu.
EDIT: Sain Mälgu läbi ja indiid Tõde ja õigus, aga rannarahva versioon. Meeldis :]


Tahan veel korra jõuda kirikusse, korra emaga veini juua, nii palju aega kui võimalik Kõigekallimaga veeta ja vähemalt ühe paki Miisu komme ära süüa. Musta leiba ja head Eesti lehmade piima tarbin ka hoogsalt ette ära.


Aga see selleks - eile kogunesime me Marti ja Kati juurde, et vene stiilis pidutseda. Õhtu teemaks oli vene hoorad ja maikad, kuigi meile hiljem nö. Lääne-Euroopa turistõi näol maikatuid peolisi ka lisandus. Lahe, et inimesed end "üles lüüa" viitsivad teemapidude jaoks ja väga vinge, kuidas me korteri kaunistasime. Isegi enamik õhtust vene muusikat kuulata oli kohati tore, kuigi end vahepeal väljas vaikuses tuulutada ja linna peal jalutamas käia ka värskendavalt mõjus.
Aga viina ma küll enam väääääga pikalt ei joo. Kardan, et kõige kangem alkohol, mida ma üldse puhtalt suures koguses juua tahan edaspidi on Martini ja üldiselt tahaks puhtalt veinide peale üle minna (v.a. väliüritustel joodav õlu muidugi). Aga eks näis.


Suuremad peod on peetud, kallimaid inimesi on nähtud ja hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama. Andke andeks, kui ma teiega rohkem pikema aja jooksul kokku ei saa, sest aeg jookseb eest ära ja jõulude ajal ei tule ma ka kauaks ja suvel plaanin reisida.

Aga plaan on pärast Saksamaal õppimise lõpetamist tagasi TÜsse astuda. Seega ärge mind unustage ja ehk näeme kui vahepeal kodumaale põikan :)

Aptsihh

Kaunis nädalavahetus möödus Tallinnas. Loomaaias, kus oli eriti vinge ja Woodstockis hea seltskonnaga (mina, minu kõigearmsam pikajuukseline linalakk, üks lühemat kasvu pikajuukseline kunstlinalakk, tema metsjeesusesoenguga mees; õhtupoole lisaks üks kartulikoorevärvi pikemat kasvu suuremat sorti lakk ja tema tumedapäine kaaslanna ja üks vanakooli-rokipeeru-mulonpohhuimillisedmujuuksedväljanäevad-soenguga vanem briti rokimees) hommikust õhtuni lustitud. Ja enne seda Kadriorus parte ja tuvisid hirmutamas käidud. Jap, mulle meeldib Tähtsaid Päevi tähistamas käia :)

Tagasitulek pole ka muud endaga toonud kui UGs ajaveetmist topeltrummikoola ja veiniga. Indrek Hargla Frenchi ja Koulu sarja fänniks jõudsin vahepeal saada - vaimukas, põnev ja mõtlemapanev, soovitan igatahes.

Hetkel istun utlibis ja luristan ja kähisen, sest see ü k s friggin' päev, kus mul salli kaelas polnud, oli vihmapäev. Ja üritan oma mõttekäike sobitada asjaoluga, et ma siit paari nädala pärast minema lendan.

Ahjaa, ja üks professor, kes mind Saksamaal koolis õigete inimestega ühendumisel aitas, soovis mingit Dorpati ja Universitase-teemalist raamatut, mida üheski poes leida ei ole. Selle otsingule pean ka veel minema, teoreetiliselt peaks seda ajaloomuuseumist saama. Eks varsti näis.


Aga igatahes, elu on ilus.

Mina olengi Aeg. Ja Aeg on nüüd täis!

Jah, me käisime eile Mäksi kuulamas, TÜ aulas, täitsa tasuta. Nii võrratult mõnus ja hea ja soe ja nagu ikka Mäksi kuulates, parimad elamused.

Sedakorda rääkis ta päris palju lugusid oma noorusest, pealkirja repliik kuulub Siim Kallasele, kellega nad esimesest klassist peale pinginaabrid olla olnud.

Selgus ka, et sel tormisel-tormisel päeval, kui Tallinna linna lumetuisk lammutas ja mina Jonasega Kadrioru pargis jalutamas käisin (ja pärast meid puud tuule käes langesid raja peale) ja pärast Woodstocki istuma tahtsime minna ja see kinni oli ("kas te tulite ka sünnipäevale?" damn, oleks võinud "jah" öelda), peeti seal - või hakati varsti pidama - just nimelt Mäksi sünnipäev.

Hihii :)


Eile langesime ka spordipoleemika ohvriks. Istusime rahulikult UGs, jõime õlut, ja siis hakkas Eesti-Hispaania jalgpallimatš. No oli seda nüüd vaja. Üritasime kohta leida, kus väikest palli tagaajavaid mehi ja sellega kaasnevat kära ei näidata, aga peale Zavoodi, mis oli friikartulipraelõhna ja purjus inimesi täis, ei olnudki kohta. Krooksust kostis juba Lutsu Teatrimaja juurest "Eesti! Eesti!", mispeale me kohe tagasi pöörasime.

Aga sellest hoolimata - ülimalt lõbus õhtu.

Luuserdamine ei olegi nii paha lõppkokkuvõttes. Saan end alati välja magada ja tähtsate asjade ajamiseks jääb aega küll ja veel. Kui piisavalt palju loen ja filme vaatan, ei tunnegi end täieliku päevavargana.


Vananaiste suvi! : ]

scalps

Antud hetkel peaksin vist oma edevust kiruma, antropoloogilised eksperimendid edaspidiseks ära jätma ja kuhugi urgu pugema nagu kaunilt kirjatud roomaja.

Aga see selleks.

Üleeile nägin Priidu Beierit emajõe ääres tervisejooksu tegemas. Seljas lühikesed püksid, punane t-särk ja vanakooli sirgenokaline nokats. Härra nägi väga püüdlik välja. Kihistasin.

Y-Galeriis on väga huvitav näitus hetkel üleval. Soovitan vaatama minna. Samuti soovitan piltidega kaasnevatel tekstiplakatitel olevaid kirjavigu ignoreerida.


Ma pole enam kodutu - sain Saksamaal ühikasse toa.


Käisin soojenduseks laste- ja noortekirjanduse loengut kuulamas. Üpris huvitav, samuti jõudsin raamatuga jõudsasti edasi, kuna täit tähelepanu asi ei nõua ja saan enda jaoks huvitava kõrvadega filtreerida.

Loen praegu Chuck Palahniuki "Lämbumist" ja Jaanika, sul oli õigus - raamat o n veel parem kui film. Šokeeriv, naljakas, masendav, geniaalne.
Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud" lugesin ka läbi ja avastasin kurvastusega, et nii emotsionaalsesse mõttemaailma pean ma enne sukeldumist kohanema. Teatud seigad elust on mind liig küüniliseks teinud, et kauneid kõnekujundeid täisväärtuslikult hinnata. Aga raamat oli puhas, ilus, sügav, pehme - hea.


Varsti hakkan saksakeelseid raamatuid lugema. Jajah. Mhmh.
Oeh. : ]

"Eiei, hetkel ma küll lapsi saada ei tohi. Ma ei saa ju praegu õppetoetust!"*

Kurb on see septembrikuu tegevusetus. See katalüseerib aina suuremat tegevusetust. Lesin kodus, vaatan Simpsoneid (küll hea meelelahutus, aga mõtteprotsessi suure innuga ei kultiveeri) ja ootan siiani saabumata inspiratsiooni. Järgmisel nädalal külastan loengut, olen seltskondlikum ja üritan veel midagi head lugeda. Sest kes teeb, see jõuab, ja ma tahaksin enne minekut veel veidike jõuda.


Soovitan kõigile väga soojalt Jodi Picoult'i My Sister's Keeperit - raamat abielupaarist, kelle tütrel avastatakse kaheaastaselt verevähk. Et tütart päästa, lasevad nad arstidel end kunstlikult viljastada valitud embrüoga, et luua tütrele noorem õde, kelle veri, luuüdi jne oleksid sajaprotsendiliselt sobivad annetamiseks ja ülekandeks. Asi toimib vere ja luuüdi annetamise tasandil ja Kate elab 16-aastaseks, kuigi tõusude ja mõõnadega. Siis aga hakkavad tema neerud elutegevust lõpetama ja Anne, noorem õde, peab nüüd annetama neeru. Nii kaugele asjad alustuseks ei lähe, sest neiu kaebab äkitselt kohtusse oma vanemad, et saada õigust oma keha üle ise otsustada. Mis teda tegelikult ajendas ja kuidas raamat lõpeb, on üllatav. Üks õdedest jääb ellu, teine mitte.
Raamatust tehti hiljuti ka film Cameron Diaziga emarollis, aga filmi lõpp olla erinev raamatu omast. Kuna film on selle aasta oma, pole ma seda veel vaadanud, aga raamatust parem ta olla ei saa, juba muudetud lõpu tõttu - originaali kardinaalne muutmine on üldiselt taunitav minu jaoks.
Mis raamatu niivõrd heaks teeb, on kirjutamise erilisus, nimelt lähtuvad erinevad peatükid erinevate inimeste perspektiividest: Kate, Anne, ema, isa, Anne'i advokaat jne. Minu jaoks parim moodus mingi loo (lahti-)kirjutamiseks ja täiuslikuks kätkemiseks, kõigi suhete arengute, tõusude ja mõõnade haaravaks hõlmamiseks.
Raamatu ma kunagi ise ka kirjutan - miskipärast on kinnisideeks armastuslugu kahe naise-neiu vahel -, unistan aga just sellest, et ma oskaksin nõnda osav olla, et seda erinevatest perspektiividest lähtuvateks peatükkideks jagada.


Täna alustasime entusiastlikult Rainer Werner Fassbinderi meistriteose Berlin Alexanderplatz vaatamist Ingliga. Manustasime enamiku minu külmkappi kogutud suupistetest, kulistasime kolm suurt kannutäit teed (mina ilmselt 65% sellest) ja jõudsime ikkagi kõigest 9 ja pool tundi Franz Biberkopfi kokku 15 ja pool tundi kestvatest seiklustest ära vaadata (esimene osa 1 1/2 tundi, järgnevad 12 osa à 1 tund ja epiloog 2 tundi). Kaameratehniliselt ei ole siiani Requiem for a Dreami miski ületada suutnud - 300 oli ka muidugi hea, aga visuaal + idee on klass omaette. Üldised teemad hõlmavad Hr. Biberkopfi vanglast vabanemise ja välismaailmaga kohanemise raskusi, vana armastuse taasavastamist, mõrvatud pruudi mälestuse kummitamist, uue armastuse leidmist, sõpruse hinda, aususe hinda, paralleele Iiobi ja muude Piiblis esinevate Kiusatust hõlmavate seikadega, 20ndate lõpu ja 30ndate alguse poliitikat Saksamaal, naiste allasurumise probleemi, üldise töötuse ja sellest tuleneva kuritegevuse ning prostitutsiooni õitsengu probleemi ja kindlasti veel kolmekohaline arv seiku, mida ma hetkel kofeiini üledoosi tõttu/tänu nimetada ei mäleta või millega me veel kohtunud pole, kuna 6 1/2 tundi põnevust ja pingeid on veel ees. Ahjaa: seks ja veri ja vägivald ja armukolm- ning nelinurgad, meedia vaatenurk argipäevale, Adolf Hitleri retseptsioon tema karjääri algusajal, alkohol-tubakas-elustiili head ja vead... igaühele midagi. Nii põhjalikult käsitletud loo põhjal on hea kaasa mõelda, sest tegelase monoloog lubab sul paralleelselt tegevuse arenguga süübida küsimustesse miks-misedasivõiksjuhtuda-misjuhtusvaremmissedaküllpõhjustadavõis-kellepooltmanüüdolen-kasseetegelaneonheavõihalb et cetera. Meeldib vaadata. Üritame lähitulevikus kulminatsioonini jõuda. Siiani soovitan kõigile, kel nii palju vaba aega varuks. Pakk head teed ei tee ka halba.


Nädala kaika nõuan ka taaskord endale. Võibolla on selline tobedus isegi kuu kaigast väärt. Kuna meie postkasti lukk läks mõnda aega tagasi katki - võti murdus luku sisse ja seetõttu tuli lukk vahetada -, viskasin paar päeva tagasi demonstratiivselt vana võtme minema, rantides oma vanaema oskamatuse (tema murdis võtme luku sisse) ja ootamise tüütuse üle (alles pärast umbes kuu pikkust ootamist pandi postkastile uus lukk).
Eile õhtul hakkasin rattaga linna sõitma. Panin ennast kokku, lippasin alla keldrisse ratast võtma - ja ennäe, mis välja tuli. Hilinesin umbes 20 minutit, kuna oli vaja võtta hoopiski teine ratas ülevalt ja selle ülitühjade kummide täispumpamine mõningase kirumise järel veidi liiga kaua võttis. Nimelt olin ma väga demonstratiivselt prügikasti visanud ja sama päeva hommikul konteinerisse toimetanud koos muu pahnaga mitte postkasti, vaid oma rattaluku võtme. Need kaks on sarnase kuju ja suurusega. Varuvõtit ma ei leinud (ja võibolla seda ei olnudki), seega pean nüüd kas a) oskuslikult rattaluku lahti muukima või b) naabritelt relaka laenama ja rattaluku katki käristama. Tore, et meie majapidamises kaks jalgratast on, aga lukus olev eksemplar on siiski minu isiklik ja teine vaid laenuks lubatud.
Nõuandeid, anyone?


*Alati parimad killud kirjanduse tudengitelt. Kellede seltsis - pluss veel mõned inimesed mujalt - eile õhtul väga lõbus, mõnus vaikne istumine oli. Ja veel mõnusam avastus mõlemapoolsest eelistusest suurem osa õhtust isekeskis veeta, pluss selle avastuse peatse nautimise naeratuse rõõm. Küll on hea elu siin ilusas maailmapesa nurgas.


Nii muuseas mõtisklesin iseenda kategoriseerimise probleemi üle ööpimeduses - nii muuseas, kuna eilse õhtu meelelahutuste hulka kuulus üksteise iseloomustamine omadussõnadega, mille algustäht sama selle inimese nime algustähega (kuldseks kolmikuks osutus kombinatsioon Ingellik Ingra, Jumalik Jaanika ja Saatanlik Sandra. bwhaha!) - ja leidsin, et (sedakorda algustähele rõhku asetamata) kolme sõnaga annab pealkirja panna küll.
Nimelt pakuksin ma enese loomuse kirjeldamiseks (in a nutshell) sellise kolmiku:

otsekohene (sest see avaldub esmamuljes)
emotsionaalne (sest see selgub, kui mind pikemalt tunda)
edev (sest ka pahe tuleb üles tunnistada (A) )

jagage teie ka, armsad lugejad-sõbrad-kõigekallimad. tahaksin teada, kuidas teie end kolme sõnaga iseloomustaksite?

The Simpsons 1802 Jazzy and the Pussycats


ma nüüd ei teagi, kas see on parim Simpsonite osa, mida ma näinud olen - asjaolu, et see mind pidevalt hüsteeriliselt naerma ajas, võib tuleneda asjaolust, et terve päev sellises võtmes möödunud on.

Aga parima soundtrackiga osa igatahes. (Y)

Up yours, Miina Härma.

Eesti parimad koolid 2009. Hugo Treffneri Gümnaasium esimene
(@ Eesti Ekspress)


alati pubekas :P