Kurblik-magushapu naeratuse joonistamise muusika.
Igavene lemmik.

Aaaahhh. Kui hea.

(Siin)

Nonii!

http://100-raamatut.blogspot.com/


Kuna ma siinmail suuremalt jaolt lugemisega tegelen - miks siis mitte seda avalikkusega jagada.
Minu lugemispäevik siis, teile kommenteerimiseks, soovituste jagamiseks ja miks mitte heade raamatute leidmiseks.

Alustuseks 100 raamatu nimekiri ja vahepeale ka muud kindlasti.


Yours Truly :)

GegenStandpunkt

...on ühe mõtleva poliitilise ajakirja nimi, mille reklaamvoldik mulle täna pihku pisteti. Ilmub neli korda aastas. Sel neljapäeval on arutelu Afganistani ja Pakistani teemadel. Ilmselt lähen kuulama-mõtlema.

Eelmisel esmaspäeval käisin kuulamas teemat demokraatia võimalikkus ja tulevikuperspektiiv Iraanis, mis ka väga huvitav oli.


Ja need on ainult hobikorras kuulatavad loengud - kõik loengud, mida ma selles linnas siiani kuulata olen tohtinud, on nii kaasahaaravad, et poolteist tundi möödub nagu pool ja kahju on lõpetada.

Aukartustäratavalt kannavad muidugi 90% siinseid õppejõude Prof. Dr. tiitlit ja neil on tudengitest minionid - igaühel üks, mõnel ka kaks.


Ja siis on küll maru uhke tunne, kui keegi selline sinuga väga sõbralikult räägib, sind kiidab ja sinu magistritöö vastu huvi tunneb ja soovi avaldab sinuga edaspidisest vestelda.

Wooo! Mulle meeldib siin linnas! Akadeemiline Entusiasm!!!


Muudel rinnetel: käisin täna jälle šoppamas. Ostsin sukki, püksid ja ühe trennidressika. Üleeile tellisin netist kaks pikka kleiti ja ühe korseti. Eieieie see ei ole sõltuvus. Mul ei mahtunud lihtsalt piisavalt riideid kohvrisse, kui ma tulin. Ja Ei, ma ei tea veel, kuidas ma pärast kogu kraami Eestisse tagasi toon.
Aga seniks, kuna küll küllale liiga ei tee,
siis minu tulevane vann itaalia disainer Massimiliano Della Monacalt:


...kui keegi selle mulle kunagi jõuludeks kingib muidugi..

Anybody? :D

abfahren

Tänases osas sarjast Sandra Liisa Keeleõpe ilmeb, kuidas ka filoloogilisel tasandil probleemi lahendus võib olla osa probleemiga või isegi identne probleemiga.

1) abfahren - auf jemanden abfahren - kellegi suhtes pöördes olema, kellegi suhtes suurt sümpaatiat tundma. Näiteks er fährt auf mich ab - keegi on minust väga vaimustuses.
Sellised toredad ilmingud tekivad siis, kui õhtul väljas käia ja purjus peaga hästi laia juttu ajada. Keegi korjab üles, et sul on need ja need hobid ja et sa oled maru tore ja aktiivne (ja muidugi on sul see kena kleit ka seljas, see ei tee ka üldse paha), siis ta teatab, et talle ka TÄIEGA meeldib neid asju teha ja te võiksite neid koos teha! Lahkes tujus nagu sa oled, lepitegi kohtUmise (tema arvates kohtAmise) kokku.

Ja mis nüüd saab, kui sa avastad, et sa üldse ei taha selle inimesega rohkem suhelda:

2) abfahren (wohin) - ära sõitma. Ich fahre heute ab nach ... - ma sõidan täna ...-sse/ ... poole ära. Ja oh EI, mul ei olegi sinu jaoks aega. Aga asi pole sinus, mul on väga tähtis üritus ees! Ahahaha.


Orkut says: Today's fortune: Dance is the hidden language of the soul. Seda saame me järgmisel nädalavahetusel teada, sest kuigi DAADi ürituse teine päev ka diskol keerutamisega kulmineerus, teen ma seda ikkagi hingega ainult heade sõprade seltskonnas. Ja Dana suunas ma reedel sõidan. :)



Muide,
see neiu on tõsiselt märkimisväärne isiksus.
Antud elustiili nähes tekkis mul mitte nii julge ja rännujanulise inimesena iseenesestmõistetavalt mõningaid küsimusi ja kahtlusi, aga lõppkokkuvõttes on neiu elustiil ja senine rada ju ometigi väärt tonnide kaupa tunnustust, imetlust, kadetsemist ja sära.

ta ei näe sugugi välja nagu eestlane, aga selle üle ma ei imesta.

Tuult tiibadesse ja tiibu sandaalide külge, Carina.

Sie sind ein Arschloch, mit Verlaub!

Peaks veel mainima, et saksa ajalehed on suurepärased organismid. Maht 90lk, formaat A4, kõik rubriigid eraldi sätitud. Trükimust ei kulu reklaami peale (neid on, aga nad ei domineeri lehekülge nagu Postimehes või Ekspressis), artiklid on hästi ja huvitavalt kirjutatud ja kollane sisu jääb vastavate instantside mängumaailma ja ei tungi normaallehtede esikaanele.

Miks kogu see kiidulaul - sest ma sain Rongijaamas tasuta lehe Die Zeit (Zeit ja Welt on põhi-ülesaksa-lehed, aga igal liidumaal on ka paar suuremat, pluss ajakirjad nagu Bild või Focus) ja lehe tellimuse kolmeks nädalaks. Leht maksab üldiselt 3€kopikatega ja hääd lugemist jagub seal kapaga, seega tasuks isegi tellimine end ära - tudengisoodustus 41%.


Teisalt tahaks jälle laita tudengite elustiili pooldamise vähesust kontoritarvete maailmas - Tartu Ülikool on geniaalne oma päevikuga sellega võrreldes, mida ma siin näen. Sain täna kinnitust, et erinevates liidumaades algab ülikooliaeg enamasti enam-vähem samal ajal, aga kõik kalendrid-päevikud ja sarnased, mida ma siiani näinud olin, kestsid jaanuarist jaanuarini. Õnneks leidsin lõpuks päevikusarnase vidina august '09 - detsember '10 ja pärast selle kasutamist saan ka paindlikult ja leplikult aastakusüsteemile üle minna. Mis siis, et tudeng ja teistsuguse graafikuga.


Kes saksa keelt oskab, on olemas selline tore raamat nagu Das parlamentarische Schimpfbuch (selle aasta oma mõtlen hetkel, on ka vanem variant), kust väga palju toredaid verbaalseid ekskremente võib leida, mis parlamendi istungitel vasakule ja paremale on lennanud. Lõbus, terav ja päevakohane. Väga väärt lugemina.


Ja esteetilise naudingu rubriiki leidsin varem mainitud Royo kalendri pildid ka. Nautige :)



Muide, kui keegi mind sõnumitega pommitada või helistada tahab, siis välismaalt +49 162 681 6200, Saksamaasiseselt vastavalt 0162 681 6200. Eestis olemise ajal on eesti number tagasi.

Party-machen Doktorant

Muidugi. Tüüpiline. Istu kodus, ole tubli tudeng ja loe päevad läbi raamatuid, sinu rahakulu on minimaalne ja su pea täitub kasulike informatsioonidega.

Siis talla see kõik maasse ja nõustu ühega oma naabritest ühika baari minema ühel õhtul (jep, meie ühikal on oma baar. jep, see ruulib. õlu maksab 1€ ja happy houri ajal saab iga õllega tasuta shoti omal valikul. Woooo!).

Saavutused järgnevad: tegin mõlemale baarikutile piljardis ära, segunesin lõpuks ühikainimestega suuremal määral, ürssisin, lõõpisin, lasin endale välja teha. Järgmisel hommikul pistsin käe taskusse ja enamus raha oli ka alles. Küll on ilus elu.

Pluss veel eurode hea - leiad taskust ühe mündi ja saad enesele selle eest lubada suure jogurti, suure vee ja 100g šokolaadi. Kena!

Ühesõnaga - pidutsemise ja elunautimise ajastu on ka siinpool alanud. Lisaks baaridele-klubidele peaks ära kasutama tohutu kupongivihiku, mille ma koos 100€-ga linnalt sain - tasuta teatrisse, veeparki, ilusalongi ja trenni saab minna. Mmmm :)


Alguses Saksamaa nurkadesse liikudes ilmneb, et Deutsche Bahn on üks veider instants - ostad pileti Marburgist Bonni, sõidad tavarongiga 4 tundi ja maksad 52€. Ostad sooduspakkumisega pileti Frankfurtist Bonni, sõidad vinge kiirrongiga alla tunni ja maksad alla 40€. Kes ütleb, et aeg on raha? :P

Igatahes nüüd kus ma natuke paremini riukaid õppinud olen, tean ma ka seda, et kõige odavam on osta liidumaapilet ja sellega tuuritada. Minu liidumaal ehk Hessenis maksab 30€ ja saab ka linnades kasutada. Võit!


Sel nädalavahetusel veeti Kesk-Ida-Euroopa Eliit ehk DAADi stipendiaadid kohale Bonni, endisesse Saksa pealinna, kus me tutvusime, segunesime, muresid jagasime ning kultuuri ja muid naudinguid enesesse imesime. Eliitkäsnad. Bwhaha.

Sõit kestis küll 4 tundi, aga kuna ma kolm korda ümber pidin istuma, ei olnud mul väga mahti ei lugeda ega magada. Seminar koosnes DAADi struktuuri tutvustusest, kahe aasta Saksamaal veetnud üliõpilase ettekandest, filmidest Saksa ja Bonni ajaloost, jalutuskäigust Bonnis, külastusest Ajaloo Majas (Haus der Geschichte) - kuhu ma KINDLASTI kõik küllatulijad vean, kes tahavad Bonni minna -, kogemuste jagamisest, heast söögist, tantsust ja trallist. Sain natuke Saksamaa geograafia suhtes targemaks, vaheldust tudengi moodi söömisest, uusi tutvusi DAADi stipendiaatide näol minu lähedal - üks slovakk 15min rongisõidu kaugusel ja üks eesti neiu lausa minu linnas! jee!


Täna sain tagasi kolme tunniga ja täiesti juhuslikult, sest istusin mingi x rongi peale, mis läks läbi samade kolme linna, millest tulleski läbi sõitsin, aga ühes ma enam ümber istuma ei pidanud. Kena.


Üldiselt olen ma vahepeal šoppamisega tegelenud, sest pakisupirežiim lõppes teisipäeval stipirahade kohale jõudmisega:



H&Mis jõudsin ka muidugi omajagu tuuseldada, aga neid kleite hetkel netipoes leida ei ole. See-eest minu riidekapis :)


Niisiis, bilanss: Saksamaa riidepoed: jaaaaaa.
Geograafilised teadmised Saksamaast: jätkuvalt ääretult puudulikud.
Saksamaa rongiliiklus: veider.
Saksamaa välismaalastest tudengid: väga toredad ja sõbralikud.
Kodustumine: Täna Marburgi jõudes oli juba natuke kodune tunne.
Koduigatsus: Hetkel veel normaalsuse piires.
Saksamaa õlu: hetkeseisuga (olen viit proovinud) on Becks ainus joodav mark.


bilanssi annaks veel teha muidugi, aga lõppkokkuvõtteks võiks peaaegu öelda, et mul läheb hästi.


Tulevik tundub aga tume, sest homme on jälle varahommikul seminari minek, neljapäevase seminari osalus eeldab keskaegse saksa keele tundmist, millega minul eriti kokkupuudet pole ja lõunauinakud saavad olema väga vajalik osa järgmisest nädalast.


Aga sellele ei tasu mõelda, parem imetlen Bonnist Ajaloo Majast ostetud Loriot raamatut ja Giesseni rongijaamast lunastatud Royo 2010 kalendrit A2 formaadis.

Elu on ilus!

ausgefallen

...oli eelmise nädala juhts6na. See tähendab:

1) etw ist ausgefallen - etw fällt (heute) aus - midagi jääb (täna) ära a la "seminar/ loeng (mille pärast te oma tagumikud k a h e l h o m m i k u l kl 8 kohale vedama pidite) ei toimu täna, esimene seminar toimub järgmisel nädalal, professor SeeJaToo ei saa täna kahjuks m6juvatel p6hjustel (my ass) kohal viibida."

2) ausgefallen (Adj.) - omaduss6na, mis tähendab, et miski on värvikalt ehitud, fäänsi, pidulik, omas v6tmes üleslöödud. Ja just SELLISED neiud meil ongi koridori peal - esimene missioon on meie koridori elutuba uuesti sisustada, kaunistada ja pimpida. Lisaks sellele on ka ÄÄRMISELT tähtis, et meil oleks televiisor. Kauniduse tipp oli ühe neiu kommentaar köögis (kus ma kohati topis ringi kalpsan - igal pool mujal v.a. oma tuba on selle jaoks liiga külm ja ma olen üpris kaetud), kui ta mu tätoveeringuid nägema juhtus - näidates näpuga jaapanikeelsele: "ah SEE ongi siis sinu heebreakeelne tätoveering!" Right. ma ei imestaks, kui ta oleks ladinakeelset ka m6lenud (see asub jaapanikeelse all kohe). Kes teab.
Sellised toredad indiviidid (köh) siis, koridori peal.


Ja umbes nii eelmine nädal mööduski, igavledes ja inimesi vältides.



AGA vähemalt olen ma oma projektiga alustanud, nimelt eesmärk üks 40 kriitiku poolt üle maailma kokku pandud nimekiri, sisuks ~100 parimat raamatut läbi aegade (85 autorit, m6nelt mitu teost), selle aasta jooksul läbi saada ja sellesse mingil määral ka süübida. Kaks raamatut on loetud, kolmas poolik, esimeselt autorilt lugesin kohe veel ühe raamatu. Kui kogu nimekiri valmis saab, tuleb sellest üks ilus pikk postitus :) Tegelikult ma pole veel otsustanud, kas hakata omaette raamatu- ja filmiblogi pidama, täägidega ja puha ja kirjutada korralikult k6igest, mida ma konsumeerin, nii tööalase ettevalmistusena, v6i ikkagi integreerida kogu kogemuslik vara p6hiblogisse. Sest mida muud ma p6hiblogis ikka p6nevat raporteerin kui viimase aja lugemist ja vaatamist.


Kuna ühikas on interneti kasutamine piiratud 10GB kuus ja ma suutsin sellel eelmisel nädalal ka hunnikutes filme salloumi.com-ist vaadata, olen ma nüüd sunnitud germanistika raamatukogus istuma ja salaja sarju piiluma. Siiani pole mind veel minema aetud. Elame-näeme :)


Hetkeseisuga olen veendunud asjaolus, et vastupidiselt Tartu Ülikooli saksa filoloogia bakalaureuse6ppele, kus kasutatakse raamatuid aastatest '70 ja arvamused v6ivad jääda vaid teatud spektrisse, innustatakse siin inimesi m6tlema ja vaidlustama ja toidetakse küll teadmisjanu, aga loengud sujuvad rahulikus tempos. Inimesi on küll rohkem ja 6pperaamatuid kauaks kätte ei anta, samuti tuleb seminarides käsitletav ilukirjandus endale ise osta - aga kuna tegu on siiski enamasti heade raamatutega, ei näe ma probleemi.


Huvitavate inimeste vaegus jätab mulle meelelahutuseks raamatud ja loengud, mis hetkel on täiesti piisav.

Ootan p6nevusega, mis minust magistriaja l6puks saab - sertifitseeritud oivik loodan, et mitte, laiemalt ja kaugemale m6elda oskav inimene kindlasti.


Päike paistab, päev on ilus! :)

Piret Räni 21. sajandi aabits

Seks müüb!



Aga see on küll masendav.

Valus tõde nagunii kui Hollywoodi näiteks minna, aga.... oli seda siis nüüd vaja.

Your result for The What Kind of Girl are You Test...

The Liberal Beauty

You scored 80 looks, 89 personality, 24 politics, and 83 sex drive!

You're beautiful, you have a great personality, and youre highly sexual. You're a liberal with your views and you don't put morals before everything. You're probably a great wife or girlfriend, and you know how to make sure that the ones you love are happy. You're probably fun in a conversation and I'm sure that you are as loveable as you are beautiful.

Wohoo.

Black Booksi test ütleb, et ma olen Fran. Bernard on mu igavene lemmik siiski. Aga eks ta Frani oma ka on...
:)

All great human wisdom is printed on T-shirts

Jau!
Kuna mind eile esmakordselt selge taeva ja päikselise ilmaga õnnistati, saadan teile paar linnapilti Marburgist. Alustuseks peaks ära mainima, et mu ühikas on kohe raudteejaama juures ja üle raudtee minevale sillale, mis on siin allpool ära toodud, järgneb üle autotee minev sild. Aga kuna linn ise on pikliku kujuga, olen ma kohe kesklinna kõrval. Kuna rohelust ja puid on nii palju, ei ole öösel ka suuremat sorti rongi- ega automüra kuulda. Awesome!


Linn ise on üpris vanaaegne , kesklinnas on küll Cinaplex ja paar modernsemat hoonet - ülikooli sekretariaat näiteks - , aga linna kohal kõrgub ehtne loss ja pisikesi munakivitänavaid jagub ka:



Ajalugu on sellel kohal uhke, reformatsiooniloos on tal koht ja siinne ülikool on maailma esimene protestantlikus traditsioonis asutatud ülikool. Elisabethkirche on esimene Saksamaal ehitatud gooti stiilis kirik:

Hetkel paistab ta kaugelt, aga näiteks siin ja siin on näha, kui suur ja võimas ehitis tegelikult on.
Seest on ka väga ilus :)

Kahjuks ei vasta ülikoolihooned üldse linna üldpildile - võibolla ongi nad sellepärast eraldi grupina teisel pool autoteed. Kõige parempoolsem on ülikooli raamatukogu (põhihoone, haruraamatukogusid on terve linn täis), ülejäänud on loengu- ja teaduskondade hooned. Aga näiteks õigusteaduskonnal on villa välimusega maja linna sees. Ja nii edasi.


Kohe mu ühika juures teisel pool on ka park, kus ma täna vihmaga jooksmas käisin - tohutult mõnus ja värskendav, loodan et saab harjumuseks, aga kindlasti pärast jooksu kuuma teed märjale ihule :)

Puid ja rohelust jagub juba ses mõttes, et linn on mägede vahel. Mis muidugi pidevat pilvisust tähendab, aga nagu pilti püütud päev näitab, on päikeselootust kaheksast päevast üks... hetkestatistika järgi vähemalt.

Pargis jooksis rõõmsalt selline suuremat sorti punakat karva orav ringi. Selline ehtne, millist mina Eestis näinud ei olegi. Kadrioru pargis olid tillukesed.

Vaatasime hetke tõtt ja enne kui ma suumida jõudsin, kadus loomake puu otsa ära muidugi.
Aga nädalaga on siinolemine enam-vähem kodusepoolseks muutunud, esimese kahe päeva täitnud kõheduse olen minema peletanud ja ehk saan nüüd mõnu tundma hakata oma kogemusest.


Ja kui keegi mulle eesti šokolaadi tahab saata, siis Vilmarhaus Marburg, Rudolf-Bultmann-Str. 4, 35039 Marburg, Deutschland. Minu nimele.

;]

Blah

Tere tulemast saksa ülikoolisüsteemi!

Internet ei ole sinu sõber. Seal ei saa ainetele registreeruda. Loengutesse tuleb lihtsalt kohale minna ja koos ülejäänud saja inimesega kohta rebida, et esimesel korral end kirja panna ja eksisteerima hakata, seminaridesse tuleb igasse eraldi kirja panna.

Mõnikord saab õppejõule maili ka saata, aga kui see pole saadetud kuu aega enne semestri algust, on ilmselgelt kõik seminarid juba piirarvu täitnud.

Seminari saab end kirja panna hommikul kella 8st laua taga nimekirjadesse, mis väga kiirelt täituvad. Enamasti on pool 8 juba hordid kohal ja kui sa ei trügi, siis on asi lootusetu.

Kui sul ERITI vedama peaks, ilmub büroojärjekorda keegi, kes seminarist loobub ja sa saad tema koha endale. Aga sellist vedamist nagu täna ma tulevikus küll ei ootaks.

Raamatukogu on küll tore koht, aga midagi üles leida on seal üpris keeruline. Enamik seminarimaterjali on selleks ettenähtud spetsiaalsesse kausta pandud ja tuleb ise paljundada. Paljundamine maksab küll umbes sama palju kui meil, aga paljundamist on palju. Mitu raamatut tuleb ka ise osta.

Süstematiseeritud kaos my ass.

Oeh.
Ja järgmisest nädalast siis kolmel päeval kl 8.30 ja ühel päeval 10.15 koolipinki nühkima. Grr.

Reede jäi vabaks, aga ilmselt seegi tuupimisele kulub.


Hea: Marburgi linn kingib igaühele, kes end sisse kirjutab, 100€ ja hunniku tasuta külastusi (veepark ja teater jms).

Mitte, et mul aega oleks kõiki neid toredaid privileege kasutama hakata, sest seminarides on esimesel korral kohe töö.



Woooo! *head explodes*

Equilibrioception

Equilibrioception or sense of balance is one of the physiological senses. It helps prevent humans and animals from falling over when walking or standing still.



Mhm.

Tasakaal.

Kurblik-naeratavaid tervitusi siit, Kaugustest.

:]

Oeh.

Maailm ja mõnda

Ülevaade kohtadest, kus ma olnud olen.
Kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt ütleks, et minu vanuse kohta pole paha.

Järgmisel aastal Kreeka ja tõenäoliselt Praha, siis hakkan kaugemaid kohti sihtima.
Iisrael, Lõuna-Ameerika, Jaapan alustuseks. Aafrikasse tahaks nagunii vabatahtlikuks minna.
Aga eks näis, mis elu toob.

Pühapäeval kirikus meile räägiti rikkast mehest, kes sai hea viljasaagi ja kogus vilja salve, mõeldes, et tema hing on nüüd rikas. Kuigi sellise vara kogumine hinge rikkaks teha muidugi ei saa.
Aga raha kogumine reisimise jaoks motiveerib igatahes pakisupist elama.

Tiibu sirutada on mõnus :]

Viimase aja killud

03.10

Tervitusi Rudolf Bultmanni tänavalt.

Neti saan ma siia ilmselt esmaspäeval ja kirjutan hetkel iseenda jaoks arvutisse, aga kunagi see sõnum maailmale ilmselt ka ilmavalgust avalikkuses nägema saab.

Jõudsin üleeile öösel siia kohale ja kesine orienteerumisoskus pluss kottpimedus sundisid taksoga ühikasse sõitma nii, et ma oma asukohast suurel määral maad ega ilma ei teadnud. Taksojuht oli küll äärmiselt kena ja meeldiv, aga eks see äri juurde käib.

Ühika juhataja ka väga vahva vanem muhedapoolne härrasmees, tutvustas mind mõnedele naabritele ja kui ma üürist hakkasin rääkima, tõstis käed ja raputas pead, veidi vandeseltslaslikult, lubas armulikult mul välja magada ja siis tulgu ma tema juurde. Kolm korda ma büröös käisin, aga näha teda ei olnud. Küllap siis esmaspäeval.

Siinmail on inimestel kombeks reedel-laupäeval vara tööpäev lõpetada, ka ülikooli bürokraatiaga mul reedel ei vedanud, kuna kantselei pannakse kinni kl 12 ja mina umbes kolmveerand 12 ülikooli raamatukokku ja veerand 1 kantseleisse jõudsin. Seega kaks närvilist ootamispäeva enne kui Interneti, matriklinumbri, tunniplaani ja raamatukogu lugejapileti õnnelikuks omanikuks saan.

Siiani olen teinud pangakonto (selle jaoks peab enamasti ka aja kinni panema, õnneks sattusin inimvaesel ajal kontorisse), pangakaart saadetakse mulle postiga, mis tundub suhteliselt ajuvaba, kuna kaardi kohalejõudmine eeldab, et mu postkasti peal on õige nimi, siiani on seal veel Qi Su või mistanimin’d oligi ehk siis mulle eelnenud elanik.

Ühikas on elu rahulik, tuba on täpselt õige suurusega, köögile lähedal, köögis on kõik vajalik olemas, duširuum ja muu sarnane ka täiesti omal kohal, naabrid toredad, nii palju kui ma neid näinud olen (enamik siiski sakslased, seega nädalavahetuseks koju sõitnud).

Linn on ilus, kuigi minu jaoks harjumatu, et vahelduvad ilusad nikerdustega puu-kivi-vanaaegsed majad suurte hallide koledavõitu ülikoolihoonetega ja suured pargid hallide laiade auto- ja rongiteedega. Kesklinn on mäe jalamilt tipuni ja mäetipus kõrgub loss, mis ülikaunis on, kuigi ma sinnamaani veel jalutanud pole. Eliisabeti katedraal pakub Kölni toomkirikule täiega konkurentsi, kuna oli üks esimesi gooti stiilis katedraale, mis üldse Saksamaal ehitati. Nii väikse linna kohta muljetavaldav, samas kui arvestada, et krahv(?) Philipi nimeline ülikool esimene protestantlik ülikool maailmas oli, ei tohikski imestada. Inimesed on üldiselt kenad, meeldivad ja abivalmis (mingi noormees näiteks pidi minema ka kantseleisse ja ootas mind 10 minutit, et mul aidata orienteeruda, kuna mina esimest päeva linnas olin ja tema terve nädala olnud). Piim on sama hinnaga mis Eestis, aga musta leiba ma veel leidnud ei ole, kuigi saiakesepoekesi kõik nurgad täis. Samas on siin lähedal ka ainult üks väike Lidl, kus eriti suurt toiduvalikut oodata ei saagi. Kõik hädatarviliku saab kätte. Kohaliku kaubanduskeskuse ehk igasugused H&Mid, Takkod , A&G ja Kik-id olen ka juba üles leidnud ja kui tõesti täiega veab, peaks mul olema enamik loenguid 7min jalgsi ühikast.

Linnas on jõgi, millest viib üle hunnik pisikesi ja suuremaid sillakesi, sillad ja tunnelik on ka igal pool rongiteede ja autoteede ületamiseks. Jõe järgi on lihtne orienteeruda. Tüütud on valgusfoorid, mis vist ilma nupulevajutuseta roheliseks ei lähegi ja mille taga kaua ootama peab. Samas võib see olla tingitud minupoolsest puhkepäevade ajal linnas uitamise ajastusest ja tiheda liikluse puhul võib kõik vägagi normaalselt toimida. Eks näis.

Vaatasin just Into the Wildi, lohutuseks rändurile, et see, mida mina hetkel teen, on täiesti ontlik ja normaalne, võrdluseks Emil Hirschi kehastatud Chris McCandlessiga (kes muide oli täiesti reaalne inimene) – noormees, kes pärast ülikooli lõpetamist otsustab kaks aastat Põhja-Ameerikas ringi rännata, ilma rahata, dokumentideta ja ainult seljakoti ja telgiga. Jõuab lõpuks Alaskasse ja veedab seal talve võlubussis, mis lihtsalt keset metsa seisab. Hunnik unustamatuid tsitaate ja hunnik kirjandust, mida see film soovitab, on valmis. Kuigi plaanin selle aasta jooksul ka 100-best-books-of-all-times nimekirja läbi saada, mille mingi hunnik kriitikuid üle maailma on kokku pannud. Sealt on küll ka palju loetud, aga head raamatut kaks korda lugeda on ikkagi kvaliteetaeg.

Ja kuna puhkepäevadel midagi paremat nagunii teha pole, rüüpan oma alla-kahe-euro-päris-maitsvat-punast-veini ja sukeldun üksinduse ja halluse reaalsusest filmide maailmadesse.

____________________


05.10.

Ei ole jätkuvalt ühtegi päikeselist päeva siin mäekeste vahel näha olnud. On kas pilves või sajab. Tulen jõuludeks tagasi kena pabervalge nahaga :D

Väikesed rõõmud täidavad päevi a la ma sain oma matriklinumbri ja üliõpilaspileti kätte, leidsin köögist teekannu ja poest hakkliha, tean kuhu ja kuidas minna, et end sisse kirjutada. Lasti mul lõpuks üür ära maksta kui olin reedel neli korda käinud ühika juhatajat otsimas ja täna kolmandal korral. Sain oma netiandmed ära registreerida ja ilmselt homseks neti sisse. Samuti sain raamatukogust lugejakaardi ja meil pandi küte sisse, mis tähendab, et siiani päevi täitnud kampsun ja villased sokid kolivad riiulisse tagasi.

Uurisin lähemalt oma õppekava ja tundub, et enamiku ainete jaoks peab kohe hakkama valmistuma. Seda ma üldiselt kartsin ka, aga kuna õppekavade arutamise ja sarnase jaoks on aeg ainult teisipäeviti kl 15-18, pean ma homme kõigepealt kohale minema ja siis aru saama, millised ained mul sel semestril üldse on võimalik tunniplaani võtta.

Ühesõnaga igavene hunnik edasi-tagasi jooksmist.

Samas olen avastanud, et linn on ikka täiega väike ja orienteerumine ühest otsast teise kulmineerus, kui mu laupäevane ja tänane jalutuskäik äkitselt otsapidi kokku said.

Kui asjad rahunevad ja ma oma eluolu paika saan, lähen mõnd saksa filmi vaatama. Hetkel olen üpris vaene ja ootan Saksa riigilt raha, mis loodetavalt reedeks kohale tuleb. Kui ei tule... siis pakkisupp, mu arm.

Seniks jätkuvalt vein, tee ja filmid.

-----------------

06.10

sain meie majahoidja naiselt teada, et siin linnas just tihti päike ei paistagi, aga täna on teda kildude kaupa pilvede vahelt näha olnud küll.

Tänasega peaksid viimased bürokraatiakillud ka ennast kokku liimima ja netis olen nüüd ka.

Seega võin end järgmisel nädalal koolitöösse uputada.