God is an Astronaut

Tartu on ilus koht elamiseks. Kadestan teid :]







Kuu oli selge, kui ma teisipäeva õhtul saapaparandusest tulin. Selge, lausa terav, eristudes hõõguva sirbina taevast ja näidates eksinutele valgust. Sest selge on, et ma kuu järgi sammud seadsin, kui õhtul hiljem välja läksin. Õnnelik tüdruk - leidsin hoopis päikese. Aga see selleks.

Barrikadeerusin üldiselt terveks päevaks korterisse ja pistsin nina korraks välja, et saapad parandusest tuua - jep, see Munga tänava tädi hurjutas mind ka, et "nii poriseid saapaid me küll vastu ei võta", mulle tundub, et see pakub talle rahuldust, mu saapad olid siiski üpriski puhtad - ja pudel veini külakostiks osta. Saapad on jälle kenad, veinipudeli suutsin väga kunstipäraselt vastu trepiastmeid katki teha korterisse naastes. Doh.

Aga sellest hoolimata jagus veini, juttu ja egiptuse tubakat ja rõõmu ja mõtteid ja muljeid hommikuni, hõõgus pliit ja hõõgus vein, esimest korda elus jõin ma hõõgveini mõnuga - võibolla, sest ma seda ise maitsestasin seekord. Kaanetasin oma elu esimese purgi ja tõin pikas seelikus keldrist kartuleid (veel rohkem respekti, Jaanika, et sa viitsid-jaksad tubli koduperenaine olla) ja mõistsin taas, kui värskendav on sõbrale külla minna ja mitte enam külaline olla, vaid lihtsalt oma.
Ja hiljem avastada, et oled kasukapiljardis kõva käsi :]


Kolmapäeval käisin juuksuris, tegin lõunauinaku, poodlesin emaga külmkappi suurtes kogustes jõulusööki ja õhtul jätkus mul Danaga jõulutraditsioon Ei Ole Veel Päris Jõulud, Aga Lähme Neid Ikkagi Tähistama, sest ka eelmisel aastal me linna peal trallisime 23ndal. Väga traditsioonilises kulgemises said UG ja Zavood läbi käidud - ja jessas küll, millist nostalgiat ma seal vanade tuttavate näol kohtasin. Imeline koht, ikka ja alati.
Õhtu lõpuks ilmnes meie juba harjunud olemine sakslaste väljaskäimisgraafikuga - tahtsime klubi tallinnasse tantsima minna siis, kui uksi suleti ja viimased inimesed väljumas olid. Tjah!


Jõulud olen niivõrd-kuivõrd perega veetnud, maale vanatädi ja tema mehe juurde me minna ei saanudki, kuna nende kandis nii palju lund on, et autoga ligi ei saa (muud lähenemisvahendid emale ei passi). See-eest käis onu külas naise ja kolme tütrega, kellele kõigile ema rõõmsalt ennustas, mitu last nad saavad. Põnev-põnev. Kaks, neli ja kolm. Mulle ka jätkuvalt kolm. Kena kena, nimed on olemas tüdrukutele :]


Mingit õiget suurt filmi-jõulutunnet pole ikka veel südamesse tulnud ja ega ei tulegi, võibolla sellepärast, et ma jõuluehteid kuhugi külge pole riputanud, välja arvatud üks väike kelluke ühikatoas ja võibolla sellepärast, et ma tunde järgi lihtsalt välismaalt koju tulin ja perele ja sõpradele kingitusi tõin. Aga eks minu jaoks ongi asi pigem perega koosolemises ja maaleminekus ja puhkamises olnud kui kuuses ja ehetes. Kuigi on muidugi ka hea, kui sul on vabandus, et inimestele asju kinkida, sünnipäevad unustan ma tihti ära.


Ja on, tõesti tohutult mõnus kodus olla, rahulikus harmoonias ülejäänud maailmaga, õnnelik selle aja üle, mis mulle siin on antud ja kõigile hea meelega naeratusi jagades. Naudin püsivat soojust oma südames, sest tunnetan kogu aega siin erilisena. Ja loodan, et suudan sellise ellusuhtumise ka säilitada, kui saksa tagasi sõidan.

When you're in my arms
The world makes sense
There is no pretense
And you're crying
When you're by my side
There is no defense
I forget to sense
I'm dying

When I feel the warmth
Of your very soul
I forget I'm cold
And crying
When your lips touch mine
And I lose control
I forget I'm old
And dying

Depeche Mode

.

Sangviinilise temperamendiga inimene on elav ja aktiivne, eriti kui tal on palju huvitavat tegevust; kui tal seda ei ole, muutub ta igavaks ja loiuks. Sangviinikule on iseloomulik kiire kohanemine muutuvate elutingimustega, ta leiab kiiresti kontakti ümbritsevatega, ei tunne kohmetust võõraste inimestega suhtlemisel, on mõnevõrra kärsitu, vajab uusi muljeid, mis tema aktiivsuse vallandaksid. Kollektiivis on sangviinik lõbus, elurõõmus, asub meeleldi, innuga uue ürituse kallale, on üldse tarmukas. Ent niisama ruttu kui ta süttis, võib ta ka jahtuda, kui üritus lakkab teda huvitamast, nõuab nokitsemist pisiasjade kallal ja kannatust. Talle on meeltmööda vaidlused ja võistlused, igasugune oma jõudude mõõtmise teistega. Liigutused on kiired, kõneleb kiiresti ja lülitub ruttu uude töösse. Tundmused, huvid ja püüdlused vahelduvad kiiresti. Reageerib rohkem antud hetke välisärritusele kui mõtiskleb minevikust ja tulevikust.


Üllatav, vanasti olin koleerik :)

----

KAS TE OLETE MEES VÕI NAINE?

Teie jõud peitub kahenäolisuses, ent ühtlasi on selles teie nõrkus. Kui olete mees, siis on teil naiselik tundelisus, mis pehmendab ja rikastab teie sisemaailma. Kui oskate käituda ning kui teil on mõõdutunnet ja maitset, ei muutu teie kahenäolisus naljakaks kergemeelsuseks. Kui olete naine, siis on teil kahtlemata selline meeslaeng, mis teeb teid huvitamaks. See aitab teil keerulisi probleeme lahenduda, raskustest jagu saada. Vajaduse korral võite olla nii suurilmadaam kui pöörane kauboi.

Mhm, tean.

----

"Blondes have more fun but brunettes remember it the next morning."

Okei. Potential problematic morning situations when getting dressed:

a) you both wear only black and the room is dimly lit. Gotta take some time.

b) you're both girls and wore the same colour underwear. Gotta take some time.

c) it somehow magically happened that all your clothes are in the next room where the window has been opened for the whole night and IT's FRIGGIN BELOW ZERO DEGREES. FUCK.

Jep, kaunid hommikud Anne juures. Gotta love them. Ja Su inglise keeles rääkimise maneer on indeed väga kiire külge jääma.

Igatahes, ühe hilinenud ja ühe lühilennu ja ühe autosõidu järel olen ma kodus ja ma austan teid sügavalt, kes te selliseid temperatuure olete üle elanud juba mitu päeva, sest ma ei mõista siiani, kuidas ma hingata olen saanud väljas. Friggin' põhjapoolus. -.-

Ja esimene koht, kuhu ma Tartus jõudsin oli.... trummipõrin - utlib! Jep, sest kolmenädalase puhkuse jooksul jõuab ju lugeda.. mm, x hunniku raamatuid, nii lugemispäeviku jaoks kui ka niisama, sest ema kingib mulle kogu Sookie Stackhouse'i sarja jõuluks. Wooo!

Pärast utlibi käisin emaga Avatari vaatamas, mis on küll täiuslik Hollywoodi film nii nagu olema peab - tumeda taustaga, aga hea südamega kangelane, kes leiab uue maailma, kus tal on võimalus uuesti alustada, naine, kes on sitke, kellel on iseloomu ja kes on väga ilus (mis siis, et sinine ja hiiglaslik ja natuke hirmuäratav), kurjad inimesed, kes seda uut maailma hävitada tahavad, eepiline võitlus looduse ja inimese vahel, veel eepilisemad fantaasiaelukad nii flooras kui faunas, veeeeel eepilisem final battle, lahingus saadud kaotused emotsioonide ja pinge kruvimiseks ja õnnelik lõpp. Awesome! Igatahes jäin rahule. Kuigi kinos tohutu kotikontroll ja mobiilide väljalülitamismaania valitses - kõigi aegade kallim film ei tohi ju ometi filmitud saada ja netti sattuda. Aga nende paljukiidetud tehnika-graafika-visuaal on tõesti saavutanud hämmastava kvaliteedi, niiet igast nurgast vaadatuna soovitan kinokogemust.

Kinost lippasin Jaani kirikusse, mille ukse ees ootas mind võdisev, aga samal ajal kaunis välja nägev Anne - never thought she'd take me to church but alrighty - ja kuulasime Andreas Halleni jõuluoratooriumi, Mati Kõrtsi ja Karmen Puisiga. Hea elamus, soe ja pehme muusika, kena töö koori poolt, kuigi oli aru saada, et solistid hoidsid end tsipa tagasi, et koor varju ei jääks.

Õhtu jätkus UGs ("eiei, me joome ainult ühe pudeli veini" - RIGHT) ja üllataval kombel Veljestos, kuhu ma küll niipea ei arvanud, et satun, mingil x peol. Sest Tartu lihtsalt on selline linn, kus sa mingite x inimestega kokku jooksed ja õhtu hoopis uue käigu võtab.

Lõppkokkuvõttes jõudsin ma purjus ja rahulolevana pärast öösööki kuumas tassis Anne juurde, sealt hommikul pärast kohvi veel pühapäevasele jumalateenistusele, sealt emaga ladies lunchin'ile, sealt Martiga enda juurde ja veel 2 filmi ära vaatada,

esiteks The Private Lives of Pippa Lee - veider, üpris veider draama, tõsi-kurblikest eludest, kohati kulmu kergitav, kohati lihtsalt.... crooked smile. Mu lemmikžanr. Soovitan.
teiseks Post Grad, küll täiesti tavaline keskpärane rom-com, aga armsalt tehtud, ja kes Alexis Bledeli ilust vähegi lugu peab, siis kindlasti vaadatav - see naine lihtsalt ei vanane. Ulme.


Üle kümneminutilised jalutuskäigud on sellises ilmas vastunäidustatud ja ma pean kusagilt mingi mütsitaolise eseme hankima. Siinses temperatuuris ei saa hingata. Brr.

Aga väga hea on kodus olla, justkui poleks ära käinudki. Ja tore, et te kõik olemas olete :)

"Give me my first kiss!" -"Afterwards, lie down now."

Ka tänane päev nägi mind unise näoga seminari suunas kalpsamas, kohvitass käes. Aga seekord sihilikult ja ettevalmistatult. Viimase seminari raames enne jõule tehti meile filmihommik ja pimedas ruumis oleksin ma raudselt esimese kolmekümne minuti järel ärkveloleku nimel pidanud hakkama väga suuri ponnistusi tegema. Elagu kohv.

Vaatasime Pasolini Dekameroni ja tuleb tõdeda, et tegemist oli päris hea filmivariandiga raamatust - millest, muide, lugemispäevikus ka mingil hetkel juttu tuleb - valitud lugudest (Dekameron ehk Kümme Päeva koosneb 10x10 lühijuttude tsüklist ehk siis on neid kokku 100) on kokku põimitud üheksa ja nood hõlmavad kõiki dekameronis käsitletud teemasid, moodustades üpriski meelelahutusliku, kohati raskelt erootilise, kohati vägagi satiirilise ja muidugi väga kunstipäraselt (miski pole nii kunstipärane kui kõvastunud peenis eestvaates, eksole) kokku pandud filmi.


Boccaccio pühendab Dekameroni naistele, aga Pasolini film sobib küll kindlasti kõigile, kellele naerda meeldib.

Kompositsioon on oodatust parem - lugude kokkupõimimine enam-vähem nii nagu arvasin, filmi lõpp on üllatuslikult omapärane, ootamatu ja pärast mõningast järelemõtlemist geniaalne.


Ja arvestades Pasolini Salo/ 120 days of sodomy ekraniseeringut - kuigi olgu tunnistagem, et tegemist on de Sade'iga ja softcore oleks solvav -, oli tegu siiski pehme erootikaga (kui üks lähivõte välja arvata). Professorid hoiatasid meid eelmisel nädalal, et tegu ei ole nõrganärvilistele mõeldud filmiga.

Okei - kui nüüd järgi mõelda... ühel tüübil lõigati pea otsast ära. Miskipärast tuleb siinkohal meelde Nagisa Oshima In the realm of senses - parim erootiline armastusfilm, mida ma kunagi näinud olen - kus mehel peenis maha lõigatakse, märgiks tohutust armastusest. Armastus=täielik füüsiline andumine, tõesti. Viimase piirini ja edasi veel.

Aga igatahes. Pasolini Dekameroni soovitan soojalt, juba sellepärast, et Dekameroni ennast läbi lugeda ajaliselt koormav ja kohati üpris trafaretse varjundiga on, film aga lühidalt ja lõbusalt põhiteemad koondab.

move, shake, drop

Terve päeva Lajoie videotega istuda ja irvitada pole mingi probleem.
Aga sellest hoolimata käisin reedel tantsimas ka. Terve öö. Jälle. Awesome.

With teeth

Tänane hommik nägi pilti minust jalutamas loenguhoone suunas, morbiidne kannatajanägu peas, seljas pusa, mis ei ole minu oma, ühes käes termostass kange kohviga, teises käes kaks lehte paberit ja pastapliiats, samm ebakindel.


Miks? Sest lugedes eile, mis Eesti poliitilisel maastikul toimub ja kuidas tudengid ja päästeameti töötajad riigikogulaste palgatõusu põhimõtteliselt kinni peavad maksma, riigieelarve miljarditega miinuses on ja täiesti alakvalifitseeritud valgekrae-paksmagude ihnus piiritusse kõrgusse lendab, samal ajal kui keskmise ja väiksema palgaga mass vireleb, sain ma nii tigedaks, et otsustasin ennast täis juua ja suurde misantroopiasse uppuda.


Kuna parasjagu oma kodumaa persekukkunud olukorda Skypes naabermajast tuttava teoloog-politoloogile kurtsin ja tema omalt poolt kirjeldusega vastas, kuidas Saksamaa poliitikud absoluutselt vales suunas lähevad majanduskriisi problemaatika lahendamisega, kuidas Merkel on üdini kahepalgeline ja tegelikult oma rahvast suurt ei hooli, ikka oma tagumikust, siis otsustasime mõlemad riiki sõimates laua alla vajuda tühja pudelit kallistades.


Käisime siis Lidlis ja ostsime 6paki õlut - jep, siinsed inimesed on tihti sellest deliiriumis - ja mulle pudeli veini varuks, kuna olin tegelikult tänaseks ostnud ette pudeli veini, neljapäev on baaripäev ja enne ja pärast seda teadupärast tipsutatakse minu pool sõbranna Alexiga.


Eriti tore seik juhtus kui jälle poest välja tulime - Lidli aknalaual istus ja ootas mind raamat. Räsitud veidike, aga täiesti õige sisuga ja uhke ka veel - ekspressionismi ja naturalismi aegadest ja kirjandusest-kirjanikest. Superlahe.
Ehk siis - sa võid üritada varjuda alkoholiga kardinate taha, aga kultuur leiab su üles ka vihmasel päeval ja kõrvaltänavalt!

Minu uus ja vinge raamat: "Dichtung und Dichter der Zeit - neue Folge im Banne des Expressionismus".

Lõpuks juhtus nii, et jõin ära mõlemad veinid ja arutelu ja hingede väljavoolamine kestis varasesse hommikusse. Kolm tundi und ja kiirelt seminari suunas. Kohvi abiga elasin poolteist tundi üle. Ja olen enda üle veel maru uhke ka, et ikka seminari jõudsin.


Täna on baariõhtu, homme tuleb rockbar lähedal asuvas klubis. Laupäeval puhkan ja lakun haavu. Just nimelt, sest ma tellisin endale sellise imeilusa kleidi ja kui see kohale jõudis, tõmbasin nii suure entusiasmiga kleidi karbi lahti, et käärid sujusid kenasti edasi käeselga mööda kui karp otsa sai. Lõbu kui palju.
Aga haavade lakkumise ja paranemise protsess on üks mõnusamaid kogemusi, sest see tuletab meelde, et kõik haavad paranevad, kui neile piisavalt aega ja õhku anda. Ja mitte sügada.






Ehk siis, au contraire, mu armastatud NIN, there is love and there is pain. Ja mõlema ainulaadset mõju tuleb õppida imetlema ja nautima.


Ilusad, ilusad mälestused saan ma nädala pärast koju kaasa tuua ja riiulisse peita. :]

Glühwein

Täiesti spontaanselt reedel pärast teatrit tekkis meil mõte laupäeval Frankfurti jõululaadale minna. Sest siin käiakse jõululaatadel, sõpradega ja perega. Laadaputkad lähevad risti-rästi läbi vanalinna ja massiivsete hunnikute kaupa on võimalik hiigelpiparkooke, mänguasju, villaseid sokke, raamatuid ja mis kõik veel ägedaid vidinaid kokku osta.

Meie ostsime...
hästi palju hõõgveini! Sest seda antakse ka iga nurga peal. Kohustuslik jõulujook ju ikkagi.


Ja kuna hõõgvein minu maitsele liiga magus on - suhkrut nad sinna uhasid, kaneeli peale ei mõelnud - siis veel hõõgvein rummiga. Palju maitsvam.


Ja pärast jõululaata, kuna inimesed õhtuti SMSima hakkavad, tekkis spontaanne idee õhtul tantsime minna. Ja enne seda kellegi juurde tipsutama. Hästi palju erinevaid kangeid alkohole, 3 tundi tantsimist ja 3 tundi und. Sest pühapäeviti minnakse kirikusse. Ka siis, kui jumalateenistus pool 10 hakkab. Jeeeee!


Kohv. Teist korda Marburgi aja jooksul. Viimane aeg terve pakk osta - sest elu on ilus ja magamine nõrkadele :)

ilus oled, isamaa

Mul on niivõrd hea meel, et ka siin leidub neiu, kes minu sarnane on ja kellega on võimalik hommikuni juttu ajada ja naerda ja ennast suurepäraselt tunda.

Ja otseloomulikult alati viimased olla, kes ühika baarist väljuvad neljapäeviti. Ma pole ikka veel ühtegi neljapäeva vahele jätnud :D


Eile sain esimese teatrielamuse siin, Adams Aebler on nii popp film, et seda etendatakse ka. Ja kuigi näitlejate valikut filmis on vist võimatu ületada, tuleb öelda, et etendus oli ka väga hea. Täiesti minimalistlik lavakujundus, üksikute piltide näitamine, muusika mõju kasutus, väga head näitlejad. Jaanuaris Beckett ja veebruaris Camus. Teatril on potentsiaali neljandaks koduks saamisel. (esimene on oma ühikatuba, teine on kirik, kolmas ühika baar)


Hinges võrsub plaan Humana kaudu Aafrikasse saada. Kui kellelgi kogemusi on, kiitke/laitke, et mul siinse aja jooksul aega vaagida ja teadmisi ette valmistuda oleks. Tänud!


Läheneva jõuluvaheajaga seoses ma viimasel ajal muidugi muud ei teegi kui räägin oma sõpradest kodus ja "meil kodus on nii..." ja Tartut ülistasin ka eile.
Kahe nädala pärast olen jälle teie seas :)