Ma avastan ikka ja jälle üha uusi, kõrgemaid, õelamaid egotsentrismi tasandeid, kuhu ma olen võimeline jõudma.
All hail me!
See on näiteks Anne korsett, mille ma Annele jõuluks tõin ja siis endale selga ajasin
. Bwhaha. Ja siiani imestan, kuidas ma küll purupurjus peaga meid mõlemaid kordamööda nööritud sain. Professionaal.
Aga üldiselt mõõdukas snobism, egoism, hedonism ja kõik selle juurde kuuluv. Nauditav. Wilde oleks uhke mu üle.
Minu professionaalsus hedonismiga seotud valdkondades avaldus ka neljapäeval ühikabaaris, kus ma personali hõivatuse tõttu ise baarileti taha ronisin ja inimesi teenindasin. KOGU õhtut oli täitnud tekiila - jah me jõime baari sellest tühjaks põmst - ja ma suutsin sellest hoolimata täiuslikult õlled välja kallata.
All hail me! Järgmisel semestril terendab võibolla ka baaritöö kord nädalas - sest miks mitte lisaraha teenida, tasuta alkoholi tarbida ja toredate inimeste keskel nädalavahetust tervitada.
Eile arutasime maailmateemadel ja olgugi, et mul tõsine austus igasuguste kultuuride, ajaloo, religiooni, tsivilisatsiooni vastu on ja ma tohutult avatud kogu maailma olen, kipun ma väga kergesti pettuma, kui ma inimestes rumalust, hoolimatust ja suutmatust intelligentsi suunas püüelda leian. Meie korrusel saan kenasti kõigi lähemate ja kaugemate naabritega läbi, kui meie koridoripesamuna välja arvata - neiu on 18 ja armas ja tore, kuigi veidi liiga valjuhäälne, aga minu jaoks lihtsalt
liiiiga noor. Juba pilk on nii... noor, et ma ei taha ligineda. Lisanduvad muidugi mõned üldhariduslikke puudusi näitavad kommentaarid.. nii umbes 90% kõigist lausetest, mis minu suunas on liikunud. Seletan kannatlikult, aga ma ei pea seda ju tegema. Lõppkokkuvõttes on armas neiu, aga ma ei näe vajadust temaga
smalltalkida köögis igapäevaselt. Ja kuna inimestel siin on kalduvus karjadesse koonduda, hoian ma end täiesti taotluslikult sellest eemale. Ühest-kahest inimesest aitab.
Aga... Maailma tahan küll avastada, kultuuri... aga - ei siiski, tõde, kui inimese sees lihtsalt ei
ole seda alget, ta õpib bioloogiat ja tegeleb võibolla tulevikus omal alal muljetavaldava teadustööga, aga see ei anna talle automaatselt kõrgendatud emotsionaalset intelligentsi ja teadmisi maailma ajaloost ja antropoloogiast. Vot. Niiet ikkagi õigustatud.
Vähemalt ma tundsin ennast jälle õiges kohas ka intelligentsitaseme poolest, sest veetes enamiku oma ajast staažiga professoreid kuulates ja nende aju- ja teadmiste mahu ees aukartusest aina pisemaks muutudes oma toolil unustan ma mõnikord ära, et ma ka omal ajal midagi õppinud ja lugenud olen. Omavanustega rääkides see siis jälle ilmneb.
Nii, ja mis veel äge on - jõudsin lõpuks gooti peole!

Olgugi Marburg teatud mõttes pisem kui Tartu - siin on massiivsete hunnikute kaupa tudengeid ja normaalselt väljaarenenud rock-gooti-metalskeene. Eelmisel
teisipäeval lahkusime meie kl 3 rokiklubist
Till Dawn ja pidu käis veel edasi. Me oleks ka kauem jäänud, kui mul poleks järgmisel päeval eksam olnud.
Igatahes saavad mu korsetid nüüd kord nädalas eksponeeritud. Woooo,
vanity fair!Aga tõesti, ma peaksin hedonismiteemadel hoopis oma magistritööd kirjutama. Hetkeseisuga paelub mind ekspressionism, sel kolmapäeval on ka lugemispäevikus vastavasisulist ekskurssi oodata. Aga magistritööni on veel ~aasta aega. Eks seni näis. Loodan jätkuvalt tagasihoidlikuks oivikuks muteeruda. Ilmselgelt just sellepärast mu kapp kleite täis ongi.
Minu jaoks täiuslik päev on selline, mis sisaldab kõikvõimalike emotsioonide buketti, mida üks inimaju võimeline tundma on. Õnn, kurbus, viha, tüdimus, apaatia, mängulisus, õelus, tänulikkus, alandlikkus, häbi, siirus, vaimne orgasm, füüsiline orgasm - ja kulminatsioon on kogu keha ja vaimu täitev küllastus elu ambivalentsusest.
Kui mul on Keegi, kes on võimeline mulle seda kõike põhjustama, siis ei vaja ma midagi muud.
Vot just nii keeruline isiksus olen.
In your face.