Kilikott

Oli ülikaunis kodune märtsikuu, kuigi ta liiga kiiresti möödus. Aitäh, mu kõigekallimad! :)

Sügis ja kevad möödusid samal päeval Tartus, Teatripäeval:


ja siin me siis nüüd oleme, poolteist päeva emaga Marburgis ja kaks tühja veinipudelit vedeleb mu kõrval. Käisime vanalinnas jalutamas - nüüd ma orienteerun ka seal lõpuks - ja ostsime kingi. Jap, tore on oma ema tütar olla.

Viimased päevad Eestis möödusid tallinnas, kinos Alice'it vaatamas käies - jap, on küll sigavinge, kui mingid asjad sinu suunas lendavad, kuigi 3D prillid lihtsalt naeruväärsed välja näevad ja ninal rasked on - ja Amorphist kuulamas - most epic win ever! Joutsen on täpselt selline nagu tema muusika. Ilus, hingega, kaunis ja samal ajal tohutult võimas.


3D madness!




Järgmisel nädalal algab tihe tudengigraafik seminaride sisseastumistestideks tuupimisega. Ja aprillikuu tuleb alkoholivaba. Niisama.

Aga kuna siin on soe ja päike paistab, siis motivatsioonist ei näikse puudust olevat. Jõudu teilegi, kõik te tublid, kes te varsti lõpetama hakkate!

three is an orgy, four is forever

mis on viga keemiliste puhastustega?
olen kaks korda Sauberlandi oma asju viinud - sellesse, mis Kaubamajas on - ja esimesel korral sulatasid nad mu salwar-kameezi salli pärlid ära, teisel korral nüüd kaotasid mu mantli vöö ära. üks neiu pakkus, et õmblevad mulle uue vöö, oli kaastundlik ja murelik ja lootis, et vöö leitakse ikka üles, teine vaatas mulle lihtsalt eriti jultunud näoga otsa ja teatas, et tema ei tea midagi ja üleüldse vastutab vöö eest klient - muidugi ma vastutan millegi eest, mille ma nende kätte annan, eks, ja mille eest ma eraldi maksan, eks -. Grrrrrrrr. Soovitab keegi kesklinnas mingit parema kvaliteediga keemilist puhastust, kus iga külaskäik tigedusepuhangut ei põhjusta?


Eile õhtul vedasime mina, Marti, Kati, Indrek, kaks Martinit ja Liisa oma kaunid tagumikud Undergroundi ja kuna seal käib õllejoomisvõistlus, toetasin Martit veidike. Nüüd on tal 20 liitrit täis joodud märtsikuu jooksul. Tubli saavutus, eksole - juua võimalikult palju õlut, et võita... trummipõrin: õlut! Tubli Underground, tubli.
Kuna Liisa dekoltee minu dekolteele mitte ainult ei sekundeerinud vaid selle visuaalse bam-faktori poolest mitmekordselt ületas, kleepis end talle külge mingi väga veider järjekindlalt purjunev tüüp, kes meid väljas oma flaski sisuga joota soovis. Keeldusime küll viisakalt, aga järjekindlus oli murdumatu!
See selleks, esimene kord kellegagi väljas käia, kes senimaani tuttava staatuses olnud on ja kellest ma midagi tean, samas mitte palju, oli vääääga hea mõte. (:
Oleksin ka oma ühe saunaõhtu aastas kätte saanud - sest Saksamaal selliseid kohti au sees ei peeta ja regulaarselt ei külastata senise kogemuse järgi vähemalt -, aga prioriteetid ja kohustused viisid mu varasel kellaajal koju. Seega pean augustis kompenseerima ja nädalas mitu korda sauna minema, kõige kuumematel päevadel ka kindlasti. :D

ja kuigi ma õhtu lõpuks üpriski hammered olin, õnnestus mul sedakorda oma mantel puhtaks jätta juustuburksi süües - eelmine purjus retk Statoili, kabanossi järgi, põhjustaski keemilise puhastuse vajaduse mantlile.


Kuna olen täna terve päeva head metalit Internetist kokku otsinud, siis mõned pärlid:













(viimase eest tänu Liisale)

the center of excellence

...in cultural theory on see tore instituut, mis maailmafilmi festivali toetab. Jap. The center of excellence. Bwhahaha. Aga säravast nimest kõrvale vaadates, igati vahva asutus. Aitäh teile, et te täiesti spontaanselt mu teele maailmafilmi festivali tõite, nii õigel ajal! Sest ka tänased filmid, need, mida ma vaatasin vähemalt, olid superhead. Kaks kolmest - keskmist ei jaksanud ma vaadata puhtast väsimusest -, On the spring ice ja Heart of the country vaatasin ära.
Esimene eskimote elust st. Lawrence'i saarel - tegelikult peavad nad ise solvavaks, kui neid nii kutsutakse, aga ma unustasin hõimu nime ära -, teine jaapanlastest väiksemas kohakeses Hokkaido lähedal, sealsest väiksest koolist ja nii lastest kui õpetajatest.

Mõlemad filmid lubasid piiluda täiesti teistsugusesse maailma, näidates teiste rahvuste elu ja olu. Ja mõlemad tekitasid minus tõsise sisemise rahu tunde, sest nende inimeste elutempo on rahulik, hingab vaikselt ja naudib enese ümbrust.

Olgugi et eskimod (vabandan) omavahel muust ei rääkinud, kui jää paksusest, paadi varustusest ja morskade nülgimisest, olid nad omas elemendis loodusega tasakaalus. Seal polnud dialoog nagunii esikohal, põhitegevus oli morsajaht.
Jaapanlaste filmis seevastu räägiti lastest ja õpetajatest, seega ilmnes ka, mil viisil sealseid lapsi haritakse. Ma kardan, et koha väiksuse tõttu oli suhtumine selline, aga loodan, et on igal pool. Nimelt lahkus direktor koolist ja kõik lapsed tulid teda saatma, poisid ja tüdrukud nutsid ja direktorgi valas pisara, olgugi et oli koolis vaid kaks aastat veetnud. Õpetajate vastu on lastel tohutu austus, samas suhtuvad õpetajad neisse kui võrdsetesse. Omavaheline suhtlus on niivõrd siiras ja südamest südamesse, olgugi, et säilitab ametliku ja viisaka tooni. Ja kui tasakaalukad ja emotsionaalselt intelligentsed nad on!
Veel eskimofilmi juurde tagasi tulles oli ka filmi režissörist näha, et sellises paigas viibimine mõjub ääretult rahustavalt, mehe jututempo oli ülimalt rahulik, tasakaalukas, läbi mõeldud, samas väga avatud ja siiras.

"Like these dishes (sest õpetajad sõid asedirektori naise valmistatud aastavahetuse pidusööki koos), education is best when hand-made. This way we can give each child what is best for him."

Filmidest rõõmustatuna lahkusin sügavas sisemises harmoonias.


Eile juhtus ka muidugi imelisi asju veel, Ingliga ERMist tulles kohtasime Kerti, kellega ma spontaanselt õhtu veetsin, tee ja veini saatel, ikka nagu mind poleks ära olnudki, sujuvas naeruses säras ja rahus.
Hiljem helistas mulle Lauri, et üks kohv juua, lõpetasin Zavoodis, kus eilsete filmide režissöriga jutule sattusin - tjah, tundub, et Tartus lõpetavad jätkuvalt kõik, alati Zavoodis. Väga lõbus õhtu oli igal juhul.
Õhtu lõpus juhtusin väljas kohtuma Raidiga, kes tõepoolest nõustus minuga täna kell kümme filme vaatama tulema ja I really like the person he is becoming! Nii hea on kedagi üle pika aja kohata ja näha, et ta on kogenud, käinud, õppinud, hiiglasliku sammu elus edasi teinud, ja seda hästi teinud.
Teise filmi ajaks viisid meie teed erinevatesse suundadesse, siis läksin ma veidi vale ajastuse tõttu hetkeks saksa filoloogia raamatukokku ja sattusin Keiuga kokku, kellega siis koos teist filmi vaatamas käisime. Imetlusväärne, milline rahu ja õndsuse aura teda ümbritseb. See mõjus ka kindlasti mu harmoonia tekkimisele kaasa.
Ateenast väljudes kohtusin fuajees lumesaju käest peitu tulnud Rihoga, kes on ka hoopis teiseks inimeseks muutunud, soengust rääkimata. Ja ma ei tea, kas tal läheb hästi, sest ma kiirustasin Kallima juurde, aga ma soovin seda talle igatahes.

Ühesõnaga, tunnid täidetud veidrate kohtumistega ja arusaamaga, et mu sõbrad ja tuttavad on ilusad inimesed. Õhupall või mitte, rõõm ja ilu ja headus ümbritseb mind miljonist küljest ja nummimeeter on ka pilvepiiril :)


Veel üks kiire Dostojevski enne minekut, laupäeval Amorphis, ja lahkun Eestist taas, naeratus põues.

394!*

Ja suutsingi Ingli eestvedamisel olla täna "diip ja etno" ja minna ERMi filme vaatama, maailmafilmi festivali raames, teemal vananemine, aging experiences. Vanadest inimestest ja sellest, kuidas nemad elu ja iseennast näevad ja oma vanusega toime tulevad.

Ajavahemikus 12-16 presenteeriti meile kolme filmi, esimene neist "Faces of aging" näitas intervjuusid 11 Lepziglasega vanuses 62 kuni... mm, 88 umbes. Ja sellest lähtuvalt peaks vananemine olema lustlik pidu, aina rohkem vabadust ja aega refleksiooniks ja vaikeluks. Schenke Blumen während des Lebens, denn auf Gräben sind sie vergebens. Inimesed vaatasid oma raskustega täidetud, enamasti sõjamälestustega seotud elule tagasi ja olid rahul vananemisega. Ütlesid, et ei mõtle sellele eriti ja kuigi vananedes tuleb mõnedest asjadest loobuda, õpib inimene seda nagunii järk-järgult, elades. Tundsid rõõmu oma elu sügisest.

Teine film "Alone together" näitas esimesele kontrastiks üpris troostitut miljööd, vanad naised üksi oma tillukestes korterites ja üpris abitus olekus, tähelepanu pööratakse neile vaid hooldekodu töötajate poolt, kus nad omavahel siis kokku saavad. Kuigi film rõõmsal noodil lõppes, ühe daami sünnipäevapeol, ja näitas, et ka vanad inimesed boogieda oskavad, jäi üldpilt Londonis, East Endis elavatest vanuritest tunduvalt nukram kui Saksamaal. Arutelus selgus ka, et briti sotsiaalhooldesüsteem polegi niivõrd soodne ja hoolitsev, mis pensionäridesse puutub.

Kolmas ja kõige muljetavaldavam film tõi minusuguse linnatüdruku ellu täieliku hämmingu, sest rääkis 70-aastasest kaunite, tagumikuni ulatuvate, siiani tumepruunide patsidega tõelisest siberi tugevast raudsete kontidega babuškast, kes raiub ise puid, laasib lippe, jahib põtru, söödab lapsi, meisterdab kasetohust korve ja ilmselt ei karda midagi ega kedagi. Filmi teiseks peategelaseks vana naise kõrval oli vaikelu, film näitas suurepäraselt elu just sellisena, nagu see Siberis metsas olla võiks - tööd jagub terveks päevaks ja kellel selle kõrvalt vestluseks ikka aega on. Sõnaahtrad inimesed, teevad aga kõike oma kätega ja efektiivselt. Vaikne elu metsa keskel, ja imestusväärne fakt, mis end ikka jälle meelde tuletab, et mets annab teadjale kõik, mis eluks vähegi vaja, toidust ja peavarjust hügieenisidemeteni välja.


Selliste filmide nägemine ja kogemine on tänapäeva nooremale põlvkonnale, kes enam vanavanematega koos ei ela, tohutult oluline, sest nagu briti filmi autor ütles, ei suhtle me eriti paljude vanemate inimestega ja seetõttu näeme me neid kui halli massi, kui ühte suurt virisevat vanainimest, kes bussis sinu kohta nõuab ja leiab, et noorus on hukas. Minagi, häbi tunnistada, hakkasin oma vanatädi ja vanaema nooruse ja huvide ja loomuse vastu huvi tundma alles mõnda aega tagasi, kui uudishimu mind oma juurte uurimise juurde juhtis. Aga ei ole ju tegelikult sugugi mingi hall mass, sest nagu filmidestki selgus, on nad jätkuvalt inimesed ja isiksused, lihtsalt ei käi enamik neist tervislikel ja loomulikel põhjustel enam nii palju väljas - raske on uusi sõpru leida, kui nad pidevalt su ümbert minema surevad.

Miks saksa vanad nii muretud on ja oma praegust elu lõpuks välja teenitud ja kätte saadud puhkusena näevad, on täiesti mõistetav, nende noorus möödus sõjaajal. Kuidas aga meie põlvkond end vananedes muretuna hoiab, on keeruline küsimus, kuna tänapäeva kultuur noorust, mitte nooruslikkust pjedestaalile asetab ja hirm vananemise ees nii mõnegi neiu argipäeva valitseb.


Sealjuures minu vanaks saamise või pigem vanaks jäämise hirmust rääkides - mu sõbrannad vaatavad murelikult peeglisse ja räägivad, kuidas nad oma esimesi kortse märkavad ja ma kardan ka, et kuskil viie aasta pärast oma välimusega enam nii rahul ei ole. Vähemalt näoga, keha annab treenida ja seda ma ka teen. Aga kui inimese keha saab 25 aastat vanaks, hakkab see lagunema ja tagasiteed pole. Tuleb elada sportlikult ja tervislikult, et vanana käruga ringi kõndima ei peaks. Tuleb vananeda väärikalt ja mitte karta nagunii varsti visuaalselt saabuvat teadmist, et elu oma jäljed sinu näkku joonistab. Aga naise jaoks on see raske, nii raske!

Siiski, mida vanemaks ja võimatumaks egotsentrikuks ma saan, olen ma täitsa kindel, et iseloomuga on minu jaoks huvitavaid inimesi nagunii võimalik tunduvalt sügavamalt võluda kui ilusa näolapiga, kuigi mul endal kalduvus on end ilusatel nägudel lühiajaliselt, aga intensiivselt lummata lasta.

Ühel ilusal hetkel ma veel igasuguse juuste värvimise ja enese meikimise lõpetan. Siis, kui ma selle tagasihoidlikkuse ja altruismi taseme saavutan, mille poole ma püüdlen. Aga paar aastat tohib ju veel edev laps olla. Eks? :)


Eile käisime Vanemuises, teatrit kaemas, Huntluts sedakorda. Lustakas popurrii Oskar Lutsu teostest Mati Undi vaatenurgast. Kontrastiks Lutsu lustakusele tegelaste näitamine kannataja vaatepunktist, tuues esile nende hirmud ja unistused (unistused, mis tihtipeale täidetud ei saa, ja hirmud, mis pahatihti ilmsiks muutuvad). Oli huvitav, oli hea.

Teostasin ajutist identiteedimuutust, minnes üleni valges. Tundsin end kui uus olend siin suures maailmas, kui väike tüdruk.
Kevadetüdruk! :)


*vastus igavesele küsimusele: mitu täpikest?

"My entire life is a dark room. One. Dark. Room."

Kui kirikust välja tulles soe hakkab, on ilmselgelt kevad käes. Mitte ainult kalendri mõistes. Niiet head kevade algust, kallid!

Beetlejuice rikastas meie hingi ja naerukurdusid eile, sealt ka Winona Ryderi kui Kõigi Emode Ema suurepärane tsitaat, vastuseks vanematele, kes lubasid uude majja kolides neiu fotograafiahuvi toetamiseks talle keldrisse pimiku sisustada. Vahva film, arvestades asjaolu, et on sama vana kui mina. Siiski, Tim Burtoni tõsimeelse intensiivfännamisega ma jätkuvalt kaasa ei lähe.


Dostojevski lugemine mõjutab mind tõsiselt psüühiliselt - mu unenäod on väga veidraks läinud. Aga be not afraid, nagu ütles House'i dr. Wilson oma nooruspõlves tehtud pornofilmis süütut naist metsa vedades, ema pani mulle kaarte ja ennustas, et kõik mu soovid täituvad. Enam-vähem igatahes.


Elu on ilus, päike paistab, huumor ei jäta meid! :]

Stillborn

mis veidraid kõnelusi ja muresid võib resulteeruda sellest, kui kellegagi üdini aus olla...

võibolla siiski kõik mõtted ja mured pole jagamiseks mõeldud.

õnneks lähen täna maale. ehk on seal rahu ja vaikust. tuleb koeraga jalutades lihtsalt ekstrapikad käigud teha :)


Marti, ma armastan Sind.

Happy st. Patricks day!

Kell on 10 hommikul, seega täpselt õige aeg teha üks õlu. Naissi!
Ei siiski, enne ootab mind külastus günekoloogi juures.

Time well spent igal juhul.

nihil est

Väike lähivaatlus inimsuhetest eelmise õhtu teemastikus. Vestluses meestest ja naistest ja sõprusest ja kiindumusest heideti mulle ette, et ma kasutan inimesi kui tarbeesemeid.

See ei tohiks ju etteheide olla, sest küüniku perspektiivist "tarbivadki" inimesed üksteist normaalses igapäevas.

Okei, ma pole küünik, ma olen entusiast-optimist. Viimasel ajal küll pigem realist. Ilmselgelt egoist muidugi. Muidugi on kõik mu sõbrad kategoriseeritud, sest enamikku neist kaasan ma vaid valitud tegevustesse endaga koos. Kõigile ei meeldi ju kõik. Ei saa öelda, et ma neid seltskondliku elemendina tarbin, sest mulle meeldib ka üksi baaris, kinos, teatris ja igal pool mujal käia ja vaadelda.

Minu suurest egoismist tingituna pole ma küll vist enam nõus oma hinge kellelegi puistama, kes piisavalt palju EQd ei oma, et mu muresid ja emotsioone mõista, sest teadagi on mind ilgelt raske mõista, sest ma olen nii diip.
Aga tingituna paljudest uutest tuvustest ühikas elamise tõttu arvan ma küll, et mul on õigus filtreerida ja mitte suhelda, kuna smalltalk ei ole kunagi minu teema olnud. Ebamugavaks muudab olukorra äng, kui neli neiut koos minuga köögis on ja ma nendega absoluutselt samas ruumis viibida ei soovi.
Muidugi oleks tore ette kujutada, et kõik inimesed on ilusad ja head, aga kui nad on samal ajal rumalad? Või minu loomusega mitte kokku sobivad?
Ideaalis nad lihtsalt ei häiriks mind ja ma elaksin rahulikult omaette nende keskel, mida ma enamiku ajast ka teen. Aga kohustus neid köögis kohata ärritab mind.

Egoismist rääkides - tegin viimasel kuul asju, mis nõuavad vaeva teiste heaks, suure vastumeelsusega. Üksi toakeses elamine ja rahaliselt heal järjel olemine teeb iseloomuga oma töö. Ei viitsinud ma teisi kuulata, tahtsin ise esiplaanil olla ja ära kuulatud saada, sest kuna mina võõrale maale emigreerusin, on minul kõige raskem elu. Right.

Nüüd olen jälle mõnevõrra kahe jalaga maa peale tulnud, enese peal distsipliini rakendanud ja õppinud uuesti kuulama, kuigi see minu jaoks mõnikord ikka veel väga väsitav on.

Aga mis neisse puutub, keda ma oma headeks sõpradeks pean, ma armastan neid alati kirglikult ja olen alati hea meelega kõike teinud, mida nad minult paluvad.


Prognoosiksin, et teel hea ja lahke hingega inimeseks saamiseni olen vahepeal teinud kaks sammu tagasi ja nüüd jälle ühe sammu edasi. Aga nii hea on avastada, et on olemas häid sõpru, kes seda märkavad ja mulle ette heidavad. Tuleb iga päev kõvemini üritada altruistlikke asju teha ja mitte sihilikult, hea kristlane on ju kõigest moraalne inimene, kes oma kaasinimestele eranditult vaid head soovib.


Otsekohesus on raviv salv mu hingele. Palun, sõbrad, rakendage seda ka edaspidi ilustamata kujul.

Uu-ee-o

Marti kõrvaltoa Kati on kõige armsam pohmellikiisu, keda hommikul vaadata. Aga samas, kes meist poleks nummi, kui ta on end eelneval õhtul viinaga täitnud ja hõljub veel uimas ja eufoorias samaaegselt.

Minu öö möödus veini, vesipiibu, tee ja väga hea seltskonnaga. Sybaritisme!

Ja nüüd on meil privileeg kuulata "Kuhu Kati karu sai", Äpu laulu ja Teletupse. Hommikud. Oeh.

Elu on .... lis :]

amour fou

avec homme de ma vie...

... joliment, belle vie ^____^

je t'aime, pigeon voyageur!

Esteetiline täi

Dostojevski geniaalsed väljendid siinpool (Raskolnikov nimetab end nimelt täiks). Nagu lugemispäeviku nimekiri ütleb, loen hetkel esimest neljast järjestikusest Dostojevskist. Ja lõbu on laialt, nii palju head on keskkooliajast meelest läinud (lugesin nii Idiooti kui Kuritööd ja karistust ka tookord, kuigi kohustuslik oli valida üks kahest).


Tänane õhtu tõi televisiooni mu meelelahutuste hulka tagasi, aga ainult Depp-Knightley-Bloom kolmiku - ei, mitte ainult, Nighy mängitud Davy Jones on ka muidugi täiesti geniaalne karakter. Ehk siis lesisklesime mugavalt TV ees ja vaatasime Kariibi mere piraatide teist osa. (Esimest olin emaga TVst vaadanud. Loodame, et ka kolmas satub õigel ajal TVst tulema.) Reklaami ajal vudisime Statoili ja ostsime nänni. Esimese ringiga Bounty jäätist, teise ringiga tõi Indrek meile suuri mahlapulk-tüüpi jäätiseid, mis on ülipikad ja mille eduka manustamisega kaasneb korralik brainfreeze ja suhkru üledoos.


Eesti külma kliimaga jätkuvalt harjunud ei ole - hankisin edukalt nohu ja külmetusepoja kusagilt tuuliselt kõrvaltänavalt. Aga loobusin mõneks päevaks kleidist kampsuni kasuks, seega peaks olukord kiirelt jälle paranema.


Black Label Society on mu meeli haaranud. Siiani pole neid väga kuulanud, Anne soovitusel alustasin. Ja nüüd enam pidama ei saa. Superhea.

Kui klaas on pooltühi, oled Sina pooltäis

Bah, nii palju siis lume sulamisest. Saksamaal läheb õnneks sihikindlalt soojemaks :]

Neljapäeva öö nägi mind ja Annet siiski linna peal ja tantsupõrandal, kuigi, jah, me pidime tikuvõileibu sööma ja filmi vaatama - but honey, we did those things! ..also... xD - , jõudsime lõpuks kluppi, kus kehastusime Sigridiks ja Annaks, sest õhtu lõbusamaks muutmise vaimus otsustasime end kõigile tutvustada kui rootsi neiud. Ja MUIDUGI sattusime me alustuseks mingi tüübi peale, kes rootsi keelt oskas. raisk. Aga sellest hoolimata sain ma piisavalt rääkida sellest, kuidas Rootsi ööklubides asjad käivad ja mis ma Pipi Pikksukast arvan. :D

Reedel käisime teatris, Linna vaatamas, mis väga hea oli, lühike, tabav, humoorikas, terav ja vägagi sürrealne. Mõnus elamus, vahelduseks ka jälle Tartu teatris (Y). Õhtu jätkus Mökus, kus mind tutvustati Beneva Mezcal Anejoga, mis on tekiilalaadne jook, mida aga juuakse tšilipipraga ja mille pudeli põhjas on tõuk. Kes pudeli tühjaks joob, saab ka tõuku proovida seega oma tekiila juurde. Võtan plaani. Ja Möku baarimees on superäge.
Jätkasin UGs ja sain seda naljakat tunnet taas kogeda, kus sa hunniku õlut ära jood ja täiesti ootamatult äkitselt nii purjus oled, et silmad fokusseerimisega kiirelt ära kurnad. Aga pole hullu, õnneks on mul Marti, kes mind koju veab. Gay FORCE!


Eesti laul 2010 vaheklipid Sepa ja Avandi poolt, kõik youtubes olemas - geniaalne. Lovely Boyz, Das Megahyper ja Homme 18. Muahahahahah!

It's complicatedit vaatasime eile emaga, mõnusalt parajalt naljakas, südamlik, eluline ja eee... seksikas? eiei, alasti Alec Baldwin pole minu jaoks. Aga film kui kerge meelelahutus oli väga mõnus igatahes.


Vaikelu. Kohtan küll paljusid, päevad on ära planeeritud, aga tegelikult tahaks paar päeva lihtsalt oma toas istuda. Ei ole rahu ja delicious solitudei siin maailmas rohkemaks kui pooleks päevaks. Sisemine vaikelu siiski. Minu vaikelu on minu peas, ka suure seltskonna keskel viibides.

Iseenda metoodikaga olen väga rahul - ei kogu ma oma sõpru enese ümber, vaid kohtun nendega 90% ajast ühekaupa. Eelistan keskenduda ühele inimesele korraga, mitte karjakaupa, see oleks liiga kurnav. Kvaliteet. Jama ongi hetkel selles, et neid üksikuid inimesi, kõik erilised ja suurepärased, on nii palju ja aega na vähe, et ma pean ühe kuu sisse suruma hunniku kohtumisi, lisaks sellele maaleminekud. Sellepärast tunnen end puhkuse ajal tsipa kui orav seltskondlikkuse rattas. Aga kuniks mul ülepäeviti pool päeva lugemiseks näpistada jagub, pole tegelikult lõppkokkuvõttes probleemi.

Siiski, vaikelu on hea asi. Mõnikord parem kui mitu head sõpra. Eriti kui oled harjunud veetma enamiku õhtuid iseenda seltskonnas, ühikatoas.
Aga kuna ma nüüd lahkudes vähemalt juuli keskpaigani Saksamaal olen, pole muud valikut kui kõiki enese ligidale sikutada kui neid veel võimalik sikutada on.
Kannatage siis mu kohatisi vaikimisi ja mõttessevajumisi, märtsikuu on emotsionaalne rollercoaster. :)

Hoogu juurde!

Tore on blogide kallal nokitseda. Lugemispäevik sai ka uue kuue ja see pilt, avaldan saladuskatte all, pärineb minu isiklikust raamaturiiulist :)

Statistilises mõttes vaatasin kõigi blogid läbi, kes mul nimekirjas on, ja tõepoolest on valdav taustavärv hall. Oh teid. Samas mina oma musta masendusega taustavärviks ka ei tohiks klaasidega visata, kui kivimajas istun...

kas peaksin ka kevadisemaks muutuma ja ennast kollaseks tegema nagu päris päikesejänku? :)



Ja just lõpetasin Forgetting Sarah Marshalli vaatamise. Naersin end herneks (:

Tartu (L)

Kui hea ja mõnus on Emajõe ääres Atlantise kõrval istuda ja jälgida, kuidas neiud teisel pool jõge parte söödavad. Olgugi et parte tegelikult saiaga sööta ei tohi.

Kui mõnus on bussijaama kohalike kalkaritega kirjandusest ja meestest ja naistest rääkida ja neile lihtsalt lahkelt naeratada. Olgugi et nad edukast suitsumangumisest julgustatuna rahamangumist alustavad.

Kui lõõgastav on oma koju, oma tuppa tulla ja taaskord raamatuid riiulil uuesti korraldada - sest neid tekib peatamatu kiirusega juurde ja vaja on muid asju vähendada - ja mõnuga mõelda eesolevatest vabadest päevadest, mil neid raamatuid - ja uusi tõmmatud filme - nautida saad, vaikelu keskel, omaette. Olgugi et radikas peab töötama täisvõimsusel, kuna vana ja väsinud rõduuks tuult läbi laseb.


Filmidest rääkides, mõningad olen ära vaadanud:
The Thin Red Line - ei soovita ühelegi naisele, kel poolehoidu sõjafilmide vastu pole. Ja pole sealt ka leida hollywoodilikke plahvatusi ega eepilist lõpumuusikat. Tegemist on puhtakujulise psühholoogilise draamaga, mis väga ilusasti ja lihtsakoeliselt näitab, mis juhtub mehe peaga, kes läheb sõtta. Ja lahendatud on ülikaunilt. Pärast esimest poolt tundi tahtsin vaatamist lõpetada, kuna toon tundus liialt monotoonne, aga ilmselgelt oli see tingitud asjaolust, et olin oodanud midagi muud. Siis lasin enesel filmi süübida ja olin haaratud lõpuni välja.

Bringing out the Dead - kõik filmid, mille osatäitjate nimistusse kuulub Nicholas Cage ja mida mina näinud olen, on esiteks väga veidrad ja teiseks väga head. Film räägib kiirabitöötajatest, kes autoga läbi linna vuhisevad, öösiti, ja inimesi aitavad. Mõne toovad tagasi, mõnda ei too. Mõni on aastaid seda tööd teinud ja see pole tema hinge puudutanud. Mõni aga... noh, keda me ikka petame, kõik sellise töö tegijad peavad olema mingi kiiksuga. Ja just sellest antud film meile jutustab, ja erinevatest elu-surma-inimlikkuse küsimustest. Kõik glasuuritud hõrgu huumoriga. Nauditav.'

The Tin Drum - Günter Grassi "Die Blechtrommeli" põhjal vändatud samanimeline film aastast 1979 on kõike muud kui konventsionaalne, olgugi et ta kunagi Oskari võitnud on. Teda on ka ära keelatud. Ja ma saan täiesti aru miks. Kahe maailmasõja ajal mängiv saksa film räägib kolmeaastase Oskari elust, kes, mõistes hukka täiskasvanute maailma, otsustab oma kolmandal sünnipäeval lõpetada kasvamise. Ta käib ringi, vaatab maailma, trummeldab ema kingitud plekktrummil ja kui keegi julgeb üritada temalt trummi ära võtta, kiljub ta nii kiledalt, et klaasid plahvatavad kildudeks. Tema taustal on näha sama aja elu-olu, millesse ühepalju huumorit, perverssust ja groteski sissepikitud. Nõrganärvilistele ei soovita, minu jaoks oli väga hea kogemus.

North Country - Draama peaosas Charlize Theroniga, mis räägib naiste raskest võitlusest, ohverdustest ja edusammudest võrdõiguslikkuse saavutamise teel, jutustab kaevanduses töötava naise elust ja julgusest, kui ta kaevab 1984. aastal kohtusse oma tööandjad seksuaalse ahistamise eest. Sellise termini esmakordne kasutamine legaalse õigusenõudmise teel jättis otseloomulikult jälje ajalukku ja draama on emotsionaalselt vastavalt võimsalt tehtud, kujutades väga värvikalt naiste kohtlemist tööl alal, mida traditsioon ja konventsioon meeste pärusmaaks peavad. Haarav, pisaranõredele vajutav ja ilus film.

Book of Eli - ulmekirjandus ja religioon on põimitud kokku filmis, mis räägib Maad laastanud müstilise sõja järelaastatest, mil inimesed elavad varemetes, tänavad on lõhkenud ja täidetud röövjõukudega ja üks mees otsib ühte raamatut, mille abil koondada enese alla kõik need varemed. sest see raamat kätkeb endas salarelva, mille abil inimesi valitseda ja manipuleerida. Samal ajal rändab Eli, kelle seljakotis just seesama raamat, läände, et viia raamat "ühte kohta", kuna talle on ülesande andnud salajane hääl. Eli peaks eesti keeles Eelijaks tõlkima, kuna raamatu näol tegemist Piibliga. Filmist rääkides on apokalüptilise maiguga maailma ja selle süngete nägude kujundus nukralt kaunis, tuues välja nii mõnegi iseloomujoone, mida tavainimene eneses ei tunneta, aga ekstreemsituatsioonis häbiga omaks võtma peab. Filmi süžee oli aga lõppkokkuvõttes kahjuks liiga auklik ja poolik. Silmi meelitava kujunduse nimel oleksin vabalt võinud vaadata veel pool tundi, et aru saada, miks siis ikkagi sõditi, milliseid tagajärgi toob endaga Eli retke (eba-)/ õnnestumine ja kuidas lõpetavad teatud tegelased oma päevad. Kahju, et hea alge poolikuks jäi.

Filth and Wisdom - Madonna debüüt režissöörina sobis minu puhkust nõudvale peale nagu rusikas silmaauku. Lihtne, ilus, omajagu veider, aga südamlik ja humoorikas lugu kolme noore inimese elust, rüselustest ja isiklikust õnnest on ääretult armas ja täpselt õiges koguses kinky, et meelde jääda. Kindlasti mängis väga suurt osa asjaolu, et Eugene Hutz, Gogol Bordello laulja, keda Sa lihtsalt pead armastama ja mitte ainult selles filmis, kirjutas oma rolli suuremalt jaolt ise.
Super!


Ja Your daily promotion bin toob teile täna reklaami Tähe Piljardiklubi uuele piljardimängukohale kaubahalli ülemisel korrusel Tigeda Tikri kõrval, kus piljard maksab tudengitele päeval kõigest 40 eeki tunnis kuni kl 17.00 ja kus on väga head lauad. Soovitan soojalt.



Ja päeva rõõm: lumi hakkab vaikselt, aga kindlalt ära sulama. Ehk saan juba nädala pärast uusi jooksutosse proovima minna? Loodan väga :)

Artificial intelligence is no match for natural stupidity.

Riiiight. Tulen mina siis täna hommikul kirikust, täis hääd tuju ja positiivseid mõtteid, aju täiskiirusel, kuna sai ka tehtud üks kohviiii - ja kogen ühe kvartali jooksul Eesti ilu ja mitmekesisust. Kõigepealt peatub täpselt minu kõrval mingi bemm, teeb roolis olev tibi ukse lahti ja passib veel mõnda aega autos, aga tunneb muidugi karjuvat (!) vajadust jagada välismaailmaga muusikat, mis täisvõimsusel autos lärmab, midagi "äike päike" taolist, kõmaki otse minu haprasse kõrva. tore!

Mõnikümmend meetrit edasi seisavad kaks taksot kohal, kus nad üldse seista ei tohiks, juhid teevad suitsu ja vaidlevad vene keeles. Üle tee seisab mingi vene uusrikka näoga tüüp ja sõimab kedagi, ka vene keeles muidugi.

Veel mõnikümmend meetrit edasi koristavad töölised katustelt lund ja karjuvad katuselt alla ja katusele üles selliseid roppusi, nagu ainult töölistele on lubatud teha. Ma tean ka, ma olen ka garaažis töötanud siiski, naljad, mis päev otsa tavotist ja traktoritest rääkides ka üle keskmise intelligentses ajus tekivad, ei tohi näha päevavalgust väljaspool garaaži või tellinguid. Oo ei.


Tagurpidi liikudes ja algusesse jõudes - lend möödus sujuvalt, nagu ikka Lufthansa meeldiva punase veini ja Milka Nussini (jap, on küll) šokolaadi mugides. Tunduvalt parem kui AirBalticuga lennata ja hea õnne puhul ka odavam. Lennake Lufthansaga!
Lund ma nii palju ei oodanud. Tegelikult lootsin, et lumi on ära sulanud, kuulujuttude põhjal. Meil oli juba tugev kevademeeleolu akna taga. Aga mis teha, tuleb üle elada. Äsja ostetud vinged adidase jooksutossud (tossud on uued kontsakingad!) jäävad ilmselt märtsi lõpuni ära proovimata, kui ma just trepist üles ja alla ei taha nendega aja peale vuhisema hakata.

Kolmapäeval algas Veini Nõiaring, kus ostsime kaks head veini, gruusia ja prantsuse, nautisime tuhandendat korda ja ikka ja jälle uusi narukohti leides Black Booksi esimest hooaega (pluss seda kolmanda hooaja osa, kus nad lasteraamatut kirjutavad. Ilmselgelt üks parimaid osi. Oh no! It's gone! Where IS it?). Kõik oli kaunis ja kena, äratus varajane ja päev möödus raamatukogus. Siis aga jätkus Veini Nõiaring neljapäevaga, kus ostsin ka pudeli head prantsuse veini ja läksin Marti juurde Marti sünnipäeva (vol2) tähistama. Asi oli ülilõbus ja üle pika aja väga hüva seltskond just nende õigete naljadega, aga jätkus teise veiniga, mis võib-olla oli natuke liiast, sisaldas koomilisi ahistamisepisoode, mis küll mõnele noormehele naeratuse näole tõid, aga ka siiski selgelt liiast olid - vähemalt kolmas episood ja kulmineerus linna peal tuterdamisega ja efektse tantsumaratoniga Zavoodis, tantsupartneriks kallis vana sõber Kaur, kes miskipärast on minule teadmata asjaoludel ümber kehastunud Andy Warholiks.
Good times!

Reedel käisin maal, mängisin koeraga ja rõõmustasin vanavanemaid (tegelikult vanatädi ja tema mees, aga minu jaoks põmst vanavanemad, te ju teate) ja vaatasin emaga koos telekat. Kariibi mere piraadid, yay!
Laupäeval jõudsin isegi kaasa võetud koolitöödega tegeleda, küll päeval ja minimaalselt, aga siiski. Õhtul jätkus Veini Nõiaring ja seekord ma võitsin, sest Annega kahepeale kulus kaks pudelit valget, aga ~pool 1 olin ma jätkuvalt kaine ja teki all.
UGs toimus club drunk reunion - okei, me peaks mingi ägedama nime nüüd välja mõtlema, Anne, how about sexy sultry vixens club? xD - ja Marti sünnipäeva tähistamine vol3, mis nii mõnelegi kavatsetust hoopis intensiivsema läbustamisega lõppes - üks neiu, kes Tallinnast ekstra seminari/loengu külastamiseks Tartusse oli tulnud, sattus tähistamisega nii hoogu, et magas täna hommikul seminari maha, kui mina kirikusse tatsusin. :]


Üleüldiselt tahaksin lõpuks sellesse kasvamise faasi jõuda, et kui end teatud olekusse juua, siis ainult põhjusel, et seltskond on nõnda hea, et võtmine ja jutt kestab videvikust koiduni. Kõik muu ei anna just tunnistust intelligentsi üleküllusest. Üritan siis nüüdsest neid sõnu mitte sööma hakata.


Tulles oli väga tühi tunne, kohati ilmselt, sest koolitööd selga surusid ja ma veel kedagi oma parimatest sõpradest näinud ei olnud. Nüüd jäävad ka Saksamaale juba sõbra staatuses inimesed maha ja eks needki niidid teevad rebenedes, kuigi mitte väljakannatamatult, haiget.
Aga pärast eilset, tänu Annele, ja täna hommikul, tänu Urmas Pettile, on jälle kodune tunne tagasi. Jalad all ja nägu naerul. Kaks päeva tagasi tundsin - mul ei olegi vist enam kodu. Täna olen taaskord lahtiste silmadega ja tean - mul on vähemalt neli kodu. Kui mitte rohkem. Kodu on ilusad inimesed, keda ma austada ja armastada saan ja neid on mulle antud. Aitäh :)


Kui koolitööd lõpetatud saaksid, saaksin taas lugemispäevikule keskenduda - kaks Dostojevskit vedelevad voodi kõrval nukralt ja Bram Stokeri Dracula on ka pooleli - ja sõbrannadega tantsima minna. Ootab kaks teatrit ja Suur Kulminatsioon ehk Amorphise kontsert Tapperis.

Tuleb ilus märtsikuu!

:]