Alcohol is awesome

...as the Black Books clip on Youtube tells the world.

But really, contrary to popular belief, alcohol is very good for you. Wine prolongs your life span - and beer is good for the skin! Mine hasn't been lookin aesthetically passable since I stopped drinking.
Seriously. Drink beer. It works.

Beer is passe for me now, for most of this lifetime, since I no longer feel any pleasure from it's rather plain character and find it actually rather ageusic. But now I'm taking those yeast capsules I always so eagerly recommend everybody. Oh, the irony! But please, no hard feelings towards forgoing the humulus bevvy at future occasions. Wine is the way.

Bordaux is the one thing I missed most during my one month without alcohol. And she will be thorougly resurrected in the very near future. Bliss!


Since I am a nice person and have an unhealthy affection for needles, we were strongly thinking about going to donate blood today. Alas, other things like shopping needed doing and time passed unnoticed. Suddenly me and Amer had to run in opposite directions.

The bloody affair would have been perfect this week since my blood has had nil alcoholic content for a while now. Alas, next week (or the one after next, whenever I stop drinking Bordeaux every day and feel compensated for the sad occasion of March) shall have to do for the vampires.


And I seriously need to stop this new obsession with Facebook. Or quit orkut. Or throw my internet cable out of the window. Books in the park! So much better!

Loving the warm weather here in Marburg, loving the espresso by the river and loving the Studentendorf. Well, a particular floor and room in the Studentendorf.


Not loving the fact that studying seems very trivial at these times...
but intelligence will prevail if pursued just a bit harder once a week.

So, yes, life is a beautiful affair, and optimism wins.
:)

"Liebe ist stark wie der Tod und glühend wie die Hölle. Ihre Glut ist feurig und eine Flamme des Herrn, dass auch viele Wasser nicht mögen die Liebe Auslöschen noch die Ströme ertränken."


To my own surprise and astonishment, I find myself, very much in love.



This utopical thing we little girls wait for in our dreams, such dreams which come to us after having our mothers read us a sweet fairy tale filled with overwhelming, fascinating notions from stinging thorny roses and heavy scents of spices, this thing has been transformed into a very real experience.

Primary functions of the body such as consumption of aliment by eating and/or sleeping seem so trivial compared to this thing, this indescribable feeling, which has come my way and blown me off the ground I used to happily walk alone on, sharing it with my head. The ground and the air are now filled with roses and spices.


The english language seems to be the right path for this blog for future times, since the people who take interest in my fate and thoughts have formed a rather international crowd.

So, anyway, to all you out there,
I wish the garden of your heart will be forever filled with beautiful flowers.

I am, indeed more than ever, happy.
And starting from the first page of this fairy tale, I will never look back again.

حبيبي

♥♥♥

"Tsoooort!"

Marburgi ülikooli mensa (ehk tudengite söökla) on pseudomassimeedia kuningriik. Miks? Sest kui sinna lõunastama minna, varitsevad sind ALATI mingid tüübid mingite x flaieritega, reklaamimaks pidusid, spordiüritusi, bände, raamatuid, ajakirju, ühinguid ja mida kõike veel. Täna pisteti mulle pihku mingi tv-kanali, spordiklubi ja türklaste poliitilisi õigusi kaitsva ühingu flaierid. Ja see on kõigest tagasihoidlik päev.

Aga isegi aktiivselt kõiki flaiereid ignoreerides tõotavad järgnevad nädalad tulla vägagi sisustatud, sest mingil seletamatul põhjusel pean ma tegema neli referaati ja seda järgmise nelja nädala jooksul. EEEEEEEEEEK oleks siinkohal parim vastus küsimusele how does that make you feel.

Aga ma istun jõe ääres, vaatan parte ja naudin sooja ilma, kuigi ilm hetkel sugugi soe ei ole, sest kõik on nii täiuslik.


Eile käisin esimest korda Marburgi vinges jazzklubis Cavete, mis on väike aga tubli, sest ruumi jagub seal paarikümnele inimesele, üritusi aga sel nädalal vist lausa neli ja nädalarütmis nagunii suve poole liikudes üha rohkem ja rohkem. Ken Vandermark saksofonil ja Paal Nilssen-Love trummidel. Kui ma vaid oskaksin nii mängida nagu need mehed... superkogemus. Olgugi et hirmkallis.
Jazz on põhimõtteliselt ainus muusika, mis ei ole mõeldud tantsimiseks, moshimiseks või väänlemiseks - ta on mõeldud kuulamiseks, tõeliselt ajuga kuulamiseks. Ja kui sa nõnda kuulad ja istud, siis sa tunned, et sinu sisemus tantsibki juba kaasa.
Ja kuidas saaks vaielda, kas parem on jazz või blues? Blues on nagu toores kirg. Jazz on nagu väljapeetud kirg. Sa vajad elamiseks mõlemaid, sest ilmselgelt oled sa kirglik inimene, kui selline muusika sinus emotsioone tekitab.


Igatahes, elu on ilus...
Ja tonnide kaupa õppidagi tundub imelihtne, sest kõik on nii täiuslik.

Luscinia megarhynchos

Lillelõhnaga täidetud tuba ja täielik vaikelu.

Murtud südamed, ja värske kevad.

Kas elu on ilus?

Pole küsimustki.

Mu süda on õnne täis.


Esimest korda elus ostsin ise endale lilli. Ja ma mitte ei mõista, miks alles nüüd.



Ja ma olen täpselt seal, kus ma olla tahan.

Love is like a bird.
She needs to fly.

Un segno di Dio!

Ma ei ole hommikuinimene.

Pole kunagi olnud, kuigi umbes seitsmendas klassis ärkasin järjekindlalt väga pika perioodi jooksul kl 6, et jooksmas käia, kl 7 bussi peale minna ja kl 8 algavat koolipäeva õigeaegselt alustada.

Keskkooliaeg oli minu jaoks libertiinluse lipulaev ja esimestesse tundidesse läksin tuju mööda, mis tähendab, et tihti lubasin enesele väljapuhkamist pärast liiga hilja alanud uneaega - õhtuid veetsin hea meelega arvuti ees või raamat näpus ja kumbki ei aja enese juurest ära, sest kell on juhuslikult liiga palju saanud.

Tartu Ülikool tegi mu elu palju lihtsamaks - "jubedate" päevate hulka võis lugeda aega, mil loengud kl 10 algasid. Ühel semestril pidin end ühel päeval 8ks kohale vedama, aga nendes loengutes ka enamasti tukkusin ja Kaur ja mina konspekteerisime kahepeale minu sülearvutisse.

Siinne elu on mu unetsükli jälle ööbikust lõokeseks teinud, sest enamik professoreid alustab oma tööpäeva kl 8 ja eeldab, et ka tudengid sellise eluviisiga sujuvalt kaasa lähevad. Muidugi ei jää tudengitel muud üle, sest professor on siiski Jumala poolt maa peale saadetud instants, kelle pintsakuriide serva puudutada on ülim au. Seega, me järgneme neile nii kohas kui kellaajas. (See semester, mil ma vaid kahel päeval kl 8 ärkama pean, nende vahel vaba päev, on isegi halastusega täidetud - eelmisel semestril ärkasin kolmel päeval kl 8 ja vahepeal kolmapäeviti kl 9.)

Mis mind aga tigedaks ajab, on hommik, mil mul kl 8 seminar ja kl 10 järgmine seminar toimub, viimases ka kirjanduse kontroll, mille põhjal üleüldse seminarist osa võtta lubatakse ja mil ma sellest tulenevalt pool ööd nimetatud kirjandusega tegelenud ja mõne tunni maganud olen ja mil ma tubli tudengina muidugi end üles vean ja ekstra kanget teed teen, et esimeses seminaris mitte uinuda.
Selline hommik oleks olnud produktiivne, kui see 8ne seminar ka toimunud oleks. Jõudsin minut enne algusaega kohale suure rutuga, ja mis seisab ukse peal - tervislikel põhjustel jääb seminar täna ära.

#@$%!!!*.

Aga vähemalt tähendab see lisaaega teise seminari materjalide kordamiseks, mida ma nüüd usinalt kasutama lähen.






Ilusat päeva teilegi!

.

Jap, me oleme jõudnud sellesse eiiviiiiitsiiiiii-faasi, kus ma panen orkuti vanu pilte ja tegelikult homme on test seminariks.
Bwhah. Hah. Hah.



Päikesepäevad pole õppimiseks mõeldud lihtsalt.

Tahan vaba olla.

Aga kõik elame üle. Homme on hullem :]

sedapsi

Jessas, inimeste elud lähevad kuhugi ära, minu omast hoopis kaugele. Kuigi paradoks on muidugi selles, et ma ise tulin siia kaugele ära. Aga igatahes, ma nüüd suutsin avastada, et Kärt saab varsti tädiks ja Aet emaks.

Ru(u)ben ja Ronja on väga ilusad nimed. Igatahes. Mõlemad.


Minul on tulevikuks plaan selline, et kui saan tüdruku, panen ise nime, kui poisi, luban isal enesega kompromissile jõuda. Kaks tüdrukunime on olemas, need on nii ägedad, et jäävad realiseerimiseni saladuskatte alla. Poisi nimi võiks Piiblist võetud olla, või siis mu kõige kallima meessugulase järgi Aldo.
Aga see tulevik on veel vähemalt kolme aasta kaugusel. Plaanipäraselt vähemalt. Sest mina ju tegelikult ei tea, mis seal ülal kirja pandud on mu jaoks...

Igatahes.
Palju õnne, Aet.

...

Raamatuid, raamatuid ja siis veel raamatuid.
Viimane arve raamatute eest oli 37€ ja nüüd tuleb veel vähemalt 50€ eest raamatuid tellida. Jee, Lääne-Euroopa rikkad inimesed, kes on harjunud enesele kõike ostma, sest raamatukogus pole rohkem kui üks eksemplar, mis on pidevalt välja laenatud. Jee.

Iseenesest meeldib mulle väljavaade täituvatest raamaturiiulitest ja tegemist on nagunii ilukirjandusega ja peaaegu 80% selle sisust on ka hea ja 25% isegi väga hea, aga jätkuvalt väga harjumatu mitte raamatukogus elada, vaid raamatupoe ja ühika vahet pendeldada.


In other news - alkoholivaba elu on mõnus.

Vot.

Albatross

Õppimise update: Jap, on tõesti olemas nii IGAV raamat, et ma selle raamatu lugemise asemel viskan oma seminari tunniplaanist välja ja asun agaraid meile kirjutama, et mind palun teise seminari võetaks.


Ma igatsen jazzklubisse ja kirjanduslikele üritustele, kus on kaabude ja pintsakutega mehed kulunud kingade ja mappidega ja sassis juustega naised ilusates kleitides.


Waah!

Aga vähemalt olen terveks saanud.

Järgmisel nädalal algab kool.


"Also, I've decided to fight with the native american metaphore against the american military metaphore!" :D




ja lõpetuseks, rahulik muusikapala. Fleetwood Mac sobib Vivaldi kõrval ka suurepäraselt õppimisele taustaks!

Bergmütze

Istun mina oma hunniku kooliraamatutega arvuti ees, joon teed ja kuulan Oasise Cigarettes and Alcohol.
Meeldetuletuseks siis, et leppisime kokku kaine aprillikuu veetmises. See saab olema eriti huvitav kui 24ndal Danale külla lähen, tal on sünnipäev.

Muidugi sain kusagilt nohu kõige soojemaks ajaks, ja kurk on ka paks. Aga vähemalt on väljas päikseline ja 13 kraadi.

Aga see mulle hetkel eriti korda ei lähe, sest ma loen Thomas Manni ja elan Antonia Buddenbrooki saatusele kaasa. Tõeliselt hea raamat on.

Listen as your days unfolds
challenge what the future holds
try to keep your head up to the sky

lovers they may cause you tears
go ahead release your fears
stand up and be counted
don't be shamed to cry

herald what you mother said
read the books your father read'
try to solve the puzzles in your own sweet time
some may have more cash then you
others take a different view

you gotta be bad, you gotta be bold, you gotta be wiser
you gotta be hard, you gotta be tough, you gotta be stronger
you gotta be cool, you gotta be calm, you gotta stay together
all I know love will save the day

Spätzle

Ja olengi tagasi keset vaikelu, ema rongile saadetud. Külaskäik sisaldas hunnikute kaupa saksa turismi väiksematesse kohtadesse. Külastasime Kasseli lossi ja lossiparki, väga ilus roheline idülliline koht; Rooma kindlust Saalburgi juures; Kasseli linna; Marburgis muidugi jalutasime, dineerisime - ühe korra isegi üllatuslikult Danaga, kes lõunaks autoga linnast läbi tuli - ja šoppasime. Minu ema on ikka jätkuvalt minu ema - esimesel päeval käisime kingi ostmas :)

Vaikelu tõotab siiski tulla lühildane, sest olgugi et siin hetkel kõik poed, ka raamatupood, kinni on, pean ma esmaspäeval hoogsalt seminarideks valmistuma hakkama.

Kuna siinne ilm on aga ilus, päikseline ja tugevalt plussis, tuleb vaikne ja mõnus puhkamisega sisustatud nädalavahetus esmalt.

tüüpiline pisike Marburgi tänav, kurviga ja enamasti munakivikattega

Kasseli lossi tiigi pardid

Vaade Marburgi linnale kaugemalt, kõige kõrgemal paistab loss

PS: Hea, et Maleval myspace on. Marti hääl sisustab päeva millal iganes soovin. Time well spent!