Comfortably Numb

Kunagi oli mu hobi pidudel otsida üles ruumi kõige ilusam mees, tõmmata tolle tähelepanu enesele ja mängida sellega kuni ma ise tüdinen. Olgu see siis peo jooksul või hiljem.

Antud hetkel on see tegevus täiesti mõttetu, kuna
1) mul on uues kaunis suures korteris väga ilus ja vägaväga sümpaatne korterikaaslane
2) ma armastan vahelduva eduga jätkuvalt oma ilusat araablast (ja tema mind), hoolimata mõningatest meelelahutusfunktsiooniga, khm, sõpradest minu lähemas raadiuses
3) tegelikult olen ma nüüd ju abielunaine ja peaks mahajoostud sarved seinale riputama, ühe Anne ja ühe oma voodi kohale (love you, cutie pie! xD)

Magistritöö sai valmis. 73lk, 20 913 sõna. Hurraa.

Nüüd töötan baaridaamina ja pagaritoodete pakkijana ja olen üleüldse väga asjalik ja usin ja varsti kui mõlemas kohas normaalajaga alustan (pagarilas oli proovipäev alles esmaspäeval), siis ei ole mul üldse vaba aega. raha on vaja kokku ajada ja elada on vaja.

kevadel saab ehk kuhugi kirjastusse. lootus sureb viimasena.

aga nüüd on saabunud see aeg, kus pean ise päriselt tööd tegema, et end elatada. 23nda eluaastani teiste kulul lulli lasta on päris hea luksus. paljude eluruumis lausa utoopia. Seega ei kurda ma sugugi ja katsun nüüd omal käel hakkama saada.

Magistritöö tulemus tuleb novembri keskel. Oeh. Ei tea, ei tea.

Üldiselt sujun kusagil vaheuniversumis hetkel ja ootan, kuni minuga midagi põnevat juhtub. Saadan vaikselt tööavaldusi laiali ja vehin õlleklaaside ja saiakesekastidega, eks näis kui hästi-halvasti mulle selline eluviis sobib ja kas fortuuna koputab varsti uuesti uksele.

Miskit oleks nagu puudu, aga küll ma sellegi leian. Natuke on siiski veel puhata vaja. Siis jälle täie hooga ellu.

Pole viga. Saame hakkama.