Siinmail saavad olema valged jõulud.


Kes veel neid aegu mäletab:

Aeg heitis valge vaiba maha
(17.nov.2005)

Aeg heitis valge vaiba maha
Valgustamaks päevi, öid
Lund langes kõikjal, kus sai
Nähtud vaeva, tehtud töid

Muist langes tema palgele,
Kes jooksis armastuse eest
Ta soojal, nutust kuumal põsel
Muutus igatsuseveeks

Nad, väiksed, hanges mängides
Veel teadmata, mis elu toob
Lund sõbra kätelt rookides
Neil lastel uudset sõprust loob

Üks plika, lumest joobunud
Seal tantsusamme harjutas
Nii pehmelt maha potsatades
Emal’ vaikselt naeratas

Kes hööritades tänaval
Silm särab, keha müües
Veel püüab lumeräitsakaid
Ja elu hetkeks unustab

Üks voodi, und kus ootab poiss
Ja linnas keemas melu
Neid lahutab see pehme vaip
Ja rahu täidab elu

Nii patud, peod või pisarad
Sel valgel’ vaibal’ antud
Saab puhtaks, lunastatud
Kui talveuttu kantud