Ma leidsin midagi uut.
Kellegi, kes tundus nii lihtsakoeline, kuigi emotsionaalne, ja kes on vägagi paindlik. Kes pole, kuigi on minust kõvasti vanem, veel päris kindel, mida ta tahab.
Lähemal tundmaõppimisel selgus, et Ta on võib-olla nutikam kui mina. Enesekindel. Põhimõttekindel, aga vaid tähtsaimas - oskab olla liberaal ja libertiin, nende sõnade parimas tähenduses.
Imetleb kõike, millesse mina usun ja kuulab mind hoolega, aga seisab oma põhimõtete kõrval uhkelt ja põhjendatult.
Keegi, kes tekitab minus tõsist huvi oma suu kinni panna ja hoopis Teda kuulata, jälgida, kuidas Ta erinevatele inimestele, raamatutele, filmidele reageerib ja mida Tal maailma kohta öelda on, kuigi Ta selles ringi reisinud tegelikult eriti ei ole.
Keegi, kes lepib minu vabaduse säilitamise nõuetega ja laseb mul lennata ja on tugev ja iseseisev ja ootab mind, kuigi ei väsi hüüdmast, et tunneb must puudust..
Ja samas paneb mu loobuma - või pigem naeratusega ülejäänud maailmale loovutama kõik need isiksused, kes minus huvi oleksid võinud äratada millalgi varem.
Keegi, kes toob minus välja parimad küljed - ekstravertne, aus, hooliv, andev, andestav, kuulav, mõistev.
Absoluutne ebavajadus egoismi või liigse eneseimetluse järele - sest Ta imetleb ja hellitab ja poputab mind nagunii.
Nagu ütles Antonio Banderas Original Sinis: tahan Talle anda kõik ja Temalt võtta kõik.
Huvitav. Intrigeeriv.
Olin väga skeptiline selle uue areneva Asja suhtes, sest see oleks nagu alanud liiga vara, juba paar kuud pärast lõplikku süürlanna tulevikust loobumist tuli see ilus Mees mu ellu ja ma üritasin alguses väga pragmaatiliselt läheneda - aga tundub, et Päikesejänkul ei kulunud siiski kaua, et Keegi tema südame taas põksuma paneks.
Ometi - see on tõeline... taas...
(-:
1 mõtet teistelt:
Mul vist ongi aeg tõmbuda eemale su elust mõneks ajaks. Lastes sul rahus oma elada oma elu.
Täna joobneb su soontes ärevus. Tummuv- hõõgvein kevadõhtute ootuses mu veri. Tahaksin kevadet.
Mu vanaisa on haige ja tõenäoliselt suremas.
Kolin uude elukohta mitmeks aastaks.
Plaanisin lugeda filosoofiat, kuid sattusin huvituma hoopis katoliiklusest. Ja tekkis huvi sotsiaalse intelligentsuse ning esteetilise elamuse seoste kohta. Kui tahad ajalukku pääseda, siis kirjuta uurimustöö suhtelmise ja esteetilise elamuse sarnasustest. Näiteks muutub siis aju naiselikumaks ja eraldab mehe kehasse östrogeeni, mis teeb muusika nautimise nauditavaks. Seos armastusega. Või sellega, et elamus sarnaneb mingil määral vaimse elamusega, millel on sarnasus seksuaalse erutusega. Või tekib suurem ühendatus kahe ajupoolgera vahel, kui tuleb peale loometuhin.
Omaette teema on neurokulturoloogia, mis on eestis puudu. Keegi võiks avada selle suuna meil.
Mu hinge jäi kripeldama su muutuse soov. Selles on midagi, mis ei klapi. Ehk selle liigne introverteeritus. Sa vist oled saamas kontakti mõne oma isikliku haavaga. Soovin südamest, et võid kõik oma haavad kunagi terveks ravida ja olla autentselt sina ise. In a name of love, imagine all the people livin' in a peace then.
Satun vist nädala pärast su blogi lugema. Loodan, sa ei pahanda.
Nüüd pean lõpetama. Ma ei leina veel, kuid pere on masenduses.
Post a Comment